Narkomaania

(Eesti Loodus, september 2017)

„On siis metsaraiega ikkagi viimane piir käes?“ küsib ajakirjanik Rainer Kerge seekordse numbri intervjuus. „Pilt on kole tõesti, niisugust raiet minu silmad näinud ei ole,“ tunnistab oma tagasihoidlikul moel Tartu ülikooli selgroogsete zooloogia dotsent Harri Valdmann. Kes Harrit vähegi teab see ühes ei kahtle: tegemist on tõesti väga palju metsas käinud mehega. Julgen oletada (olles ise tema käe all õppinud), et tegu on ka ülimalt rahumeelse inimesega, kes viimase asjana maailmas tahaks õhku loopida provokatiivset häma või laseks end kurjade ja lollide „roheliste“ võrku meelitada.

Niisiis käristatakse selle märkusega taas tubli tüki võrra auklikumaks mu mugavat illusiooni, et see rõlge vaatepilt mis Eesti metsades viimasel ajal avaneb (noh, umbes nagu noore neiu uhke soeng oleks nüride kääridega maha nüsitud – hulk tutte ja karvu veel püsti, aga kinni hakata ei kannata enam õieti millestki), on juhuslik meelepete, mis tingitud sellest, et veedan liiga palju aega arvuti taga ja olen seetõttu kuhugi idealismipilvedesse ära kandunud.

Ühel varasel suvehommikul helistas mulle kui toimetajale ähmis vanaproua mingilt välismaa numbrilt. Ilmselt oli tal selja taga rahutu öö täis kõhklusi, kaalutlusi ja väljapääsuotsinguid, mis päädis selleks otsustavaks liigutuseks nii varasel tunnil. Ta oli üle aastate tulnud kaema oma lapsepõlvemaid Kõlleste vallas ja nähtust – võib öelda küll – šokis. Kuulates tema otsatut hädaldamist kunagiste metsade kauniduse ja jahmatava kontrasti üle tänapäevaga, mõtlesin esiti kuidas kiiresti ja viisakalt lõpetada (mine tea mis riigist ta helistab, kumb meist selle kõne kinni maksab ning olgem ausad – mida mina või Eesti Loodus vägevate „loodusjõudude“ vastu ikka teha saame!). Aga siis taipasin, et olengi vanainimese ainus õlekõrs. Kuhu mujale tal helistada? Kes teine teda kuulaks? Riigiametnikega oleks jutt ülimalt kiire ja lakooniline, ka massimeedia ajakirjanik kalkuleeriks esimese 20 sekundi jooksul välja, et head löövat „lugu“ siit ei tule ega raiskaks rohkem oma aega.

„Teid on ju nii palju seal, miks te seda korda ei tee!“ jõuab vanainimesele lõpuks kohale, et kogu tema pika südamest purskuva kõne peale pole ma suutnud talle öelda mitte ühtegi lohutavat sõna. „Mis te seal siis üldse kaitsete?!“

Oskasin vaid kobiseda, et iga „kaitsja“ kohta tuleb vähemalt sada, kellel on hädasti vaja metsast raha saada. Ja jätsin ütlemata, et ma ise, riigipalgalisena, olen tegelikult üks neist. Rääkimata „kaitsjate“ ja „raiujate“ isiksuseprofiilidest, mis muudavad igasuguse konkurentsi naljanumbriks.

Pilt on tegelikult pagana banaalne, nii ebaviisakas, kui seda välja öelda ka poleks. Kujutlege tublit, ausat ja lihtsameelset talumeest, kes ühel heal päeval leiab kapist suure kotitäie heroiini ja avastab, et seda on neetult mõnus ninna tõmmata. Elu läheb korraga imeilusaks (Valdur Mikita on seda etappi Eesti metsanduse lähiajaloos illustreerinud Saksast toodud mõrase klaasiga Ford Sierra abil) – ja mida julgemalt vaene talunik oma töömehekämblad valgesse pulbrisse lükkab, seda ilusamaks. Ja endisest ajast on kraami laokile jäänud tõesti palju! Varsti kaob aga igasugune joovastus – nagu narkootikumide puhul ikka – jääb ainult uude harjumusse lootusetult kinni mätsitud keha vääramatu füsioloogiline esmatarbevajadus. Ja ühel päeval saab kott tühjaks. Ja nüüd läheb turule perekonna lauahõbe, laste kaasavarast rääkimata. Tänitavatele pereliikmetele kohmab mees vaid mokaotsast: „Ära nüüd paanitse! Kõik saab … korda.“

Me peame rääkima eurorahast

(Eesti Loodus, jaanuar 2017)

Hämaral tahmakuu päeval tõmmatakse ühes Eestimaa kohtusaalis liistule üks õnnetu taristu-ettevõtja. Areneb umbes selline vestlus:
„Kas teilt on X valla poliitikud küsinud sularaha?“
„Küsitud on muidugi … [kimbatuses] Üks episood nägi välja selline, et kui tahad sellise raha eest teid üles sonkida, tuleb tuua osa sellest rahast meile. Et muidu me ei saa sind tööle lasta.“
Jutt käib X valla veetöödeks Euroopa Liidult saadud 13 miljonist eurost.
„On katseid olnud veel?“
„On tehtud ettepanekuid asfalteerida teid rohkem, kui seadus ette näeb. Ma olen tänase päevani seda teadmist enda sees hoidnud.“
Konkreetse pisijuhtumi asjaosalised pole siinkohal tähtsad, keda huvitab, lugegu novembri lõpu Eesti Ekspressist. Tähtis on laiem pilt. Iga mõistusega olevus saab aru, et õnnetu tee-ehitaja vallavanem pole mitte üksnes jäämäe veepealne tipp vaid kaks lumekirpu selle tipu otsas.

Jah, see neetud euroraha! See ajab lihtsureliku kitsukese katusealuse täitsa sassi! Inimene lihtsalt ei ole niiviisi ehitatud, et suudaks mõistlikult ümber käia varandusega, mida kuskilt poolmuidu jagatakse.

Bioloogile tulevad kohe meelde Konrad Lorenzi ja Niko Tinbergeni uurimused nn supernormaalse stiimuli teemal. Mäletate ju küll seda hõbekajakat, kes jättis omaenda lapsukese kus seda ja teist, et ronida hauduma endast poole suuremat võltsmuna? Või mardikat, kes üritas, maksku mis maksab, paaruda õllepudeliga? Samasuguse supernormaalse stiimulina sätendavad meie nina all Euroopa liidu miljardid. No kuidas sa jätad haaramata!? Vanasõnagi ütleb: mis ripakil, see ära.

Mis sellest, et tuleb veidi ka teid „üles sonkida“, ülemäära asfalti laotada vms – niisama ju euroraha ei jagata, ikka selleks, et liiguksime võimalikult suurte hüpetega „edasi“. Pealegi, ega naljalt keegi meie külmal põhjamaal tahagi ju niisama ülalpeetavana pöidlaid keerutada, hoopis tahedam tunne on, kui saad toeka rahaklotsi tasku panna tasuks mehemoodi töö eest.

Siin ongi mu meelest peidus tõeline kurja juur, nii kurb ja loomuvastane, kui seda tunnistada ka poleks. Sest mille kallal inimeseloomal ikka rammu katsuda – teised inimesed teda oma varanduse ja valduste kallale ju naljalt ei lase – ikka see „metsik“ loodus on meile ajalooliselt olnud see tallermaa, mille „stiihiat“ murda. Rail Balticu praegune trassivalik on klassikaline näide. Kuskil pole kohasem järele mõelda vanameister Ülo Vooglaiu kuldsete sõnade üle: „Eesti üks suuremaid rikkusi on meie vaesus“. Kõlagu nii absurdselt kui tahes, aga porgandina nina alla riputatud euromiljardid ähvardavad meid sellest rikkusest ilma jätta.

Ühel hilisõhtul veel enne jõule kuulsin raadiost, et linna teises servas asuvas hüpermarketis on käimas Imede Öö: kogu kaup tervelt 25% odavam! Alguses ei pannud tähelegi, aga tasapisi hiilis hinge kummaline rahutus. Mõelda vaid, tuhat eurot väärt kauba saaksin kätte 750 eest. Aga siis on ju 250 eurot nagu maast leitud! See pole enam kommiraha, vaata kust otsast tahad! Nojah, midagi otseselt nagu tarvis pole, aga siiski ... Kibelesin ja kügelesin ja olin juba jopet selga ajamas, kui äkki taipasin – tegelikult saan 750 euroga vastu pükse.

Kuidas päästa maailm?

(Eesti Loodus, september 2016)

Tänapäeval on moodne lagedale tulla oma teadmatusega. Vist Mihkel Kunnus – või oli see hoopis Kivirähk – on tituleerinud selle arvamuskultuuriks. Järgin siis minagi seda moodi. Nagu ilmselt väga paljud pühad lihtsameelsed, arvasin kuni viimase ajani kariloomade kohta kolme asja. Esiteks, et neile toidu tootmine võtab jube palju ruumi ja muid ressursse ja selleks, et olemasoleva maaga hakkama saada, peaks inimkond kariloomadest sama hästi kui loobuma. Teiseks, et nende globaalne peeretamine pöörab pöördumatult kihva meie kliima – metaan, teadagi! Kolmandaks, et karjapidamine on muutnud üle maailma tohutud viljakandvad alad kõrbeks. Sahara luidete kohal lokkasid kunagi maakera viljakaimad mullad. Kes need hävitas? Ikka meie ahne esivanem oma üleliia suurte loomakarjadega. Trampides ja õgides kurnasivad elajad õrnakoelise huumuselõimise kõrbetolmuks. Ja seegi protsess käib katastroofilise kiirusega edasi!

Nõnda olingi otsekui puuga pähe saanud, kui siinse ajakirjanumbri põhiloo autor saatis mulle viite bioloog Allan Savory lühiloengule 2013. aastast [3]. 22 loenguminuti jooksul pöörati mu maailmapilt pea peale! Mitte just ülemäära tavapärane kogemus. Julgen soovitada.

Noore bioloogina 1950. aastatel oli Savory ametis riigiparkide rajamisega Aafrikas. Paljudel väljavalitud aladel oli suur probleem kõrbestumine – nii nagu see oli ja on senini kohutav probleem igal pool maailmas, kus aasta kliimatsüklisse kuulub kuudepikkune kuivaperiood. Sellist ala aga on maismaast enamik!

Kuigi karjapidajaid valitud riigipargi-aladel ei tegutsenud, ei jätnud Savory tubli ortodoksse teadlasena jonni ja otsis süüdlast suurte trampivate loomade seast. Tarmukalt ja vastu tahtmist „tõestasid“ teadlased Savory juhtimisel, et süüdi on elevandid. Veelgi rohkem vastu südamehäält notiti maha 40 000 londikandjat. Kõrbestumine sellest ei raugenud, vastupidi, asi läks hullemaks! Savory nimetab seda oma elu suurimaks prohmakaks, mis rusub teda kuhi hauani. Ent see oli ka põhjus, miks ta otsustas oma elu pühendada kõrbestumise tegelike põhjuste otsimisele ja väljajuurimisele.

Pärast pikki otsinguid on Savory ja temanimeline instituut USA-s nüüdseks jõudnud veendumusele, et kariloomad on ei rohkemat ega vähemat kui inimkonna ainus lootus tagasi pöörata kõrbestumisprotsess ja kliima soojenemine, aga ühtlasi ka leevendada elurikkuse kadu, näljahädasid, sõdu ja isegi traditsiooniliste ühiskondade lagunemist.

Põhimõte on nii lihtne ja efektne, et sunnib ennast näpistama – olen ma ikka ärkvel? Kõrbestumist põhjustab see, kui maa jääb paljaks. Sel juhul saab mulla enda meelevalda erosioon ning mikrokliima muutub drastiliselt eluvaenulikumaks (suurem kõikumine külma-kuuma, niiske ja kuiva vahel). Paljaks kipub kuivaperioodiga alade rohumaa jääma aga siis kui seal ei tegutse omal igipõlisel looduslikul moel suured rohusööjad kariloomad. Sellest looduslikust moest oli eelmises artiklis juba juttu. Kiskjahirmu tõttu liigutakse suurtes tihedates karjades, säärane kari aga külvab paratamatult oma toidu hulka väljaheiteid ning on sunnitud edasi liikuma. Jättes maha väetatud – aga mis veelgi tähtsam – niiskust kinni pidava multšiga kaetud pinnase – iga aedniku unistuse! Ning jättes selle „peenramaa“ just nii kauaks rahule, et väetis jõuab mullaks muunduda ja uus taimestik jõuliselt kanda kinnitada. Nii koguneb aasta aastalt mulda üha rohkem ja mikrokliima muutub aina elusõbralikumaks.

Kui kariloomad kaovad, jääb aga „võlupeenra“ asemel iga kasvuperioodi meenutama tihe kulu, mis kuivaperioodiga naljalt ei lagune ega anna uue kasvuperioodi algul uuele taimestikule kasvuruumi. Muld hakkab surema ja tee kõrbestumisele on valla. Igal aastal põletatakse Aafrikas üle miljardi hektari kulu, aga see tegevus ei anna ei multši, ei väetist, rääkimata üüratust süsinikukaost. Nii pole inimesele jäänud ei rohkem ega vähem kui üksainus valik: panna pea raginal tööle ja üritada oma koduloomakarjadega looduslike kariloomade tegevust võimalikult tõhusalt jäljendada.

Hoolimata lihtsast üldpõhimõttest on see tegelikult juuspeen ja pidevalt tagasiside kaudu arenev teadus, millega maksab lähemalt tutvust teha näiteks Savory raamatu kaudu [2]. Nagu Savory ise on märkinud, vihjates moodsale tööstuslikule loomapidamisele: “Rahvavaenlane number üks on veis. Aga tööriist number üks, millega päästa inimkond, on veis (The number one public enemy is the cow. But the number one tool that can save mankind is the cow).“ [1]

Süsinik on Savory loos vaata et sama oluline võtmesõna kui kõrbestumine. Kui suudame kõrbestumise peatada ja mulla tekke ratta jälle õiges suunas pöörlema panna – ja 2013. aastal olid Savory jüngrid sellega ametis juba 15 miljonil hektaril viies mandril – siis on ütlematagi selge, et koos mullaga hakkab ladestuma ka süsinik, tõmmates pidurit kliima soojenemisele (Savory ei unusta rõhutada, et fossiilkütustest loobumine on siiski vältimatu). Vähe sellest, Savory võlupeenar lagundab edukalt ka sõnniku metaani, mis teadupärast on märksa mõjusam kasvuhoonegaas kui CO2. Ja seda kõike suhteliselt olematute tehnoloogiliste kuludega, pakkudes boonuseks loomuliku-lähedast elurikkust ja traditsioonilise-lähedast eluviisi väga paljudele segaduses vaevlevatele rahvastele.

Umbes nõnda ma loengust aru sain. Arvate, et see arvamus ei pea vett? Eks uurige ise järele ja arvake paremini! Per sententias ad scientias – läbi arvamuste teadmiste poole. Maailma päästmisest rääkimata.

1. Hadley, C. J. 1999. "The wild life of Allan Savory". Range Magazine: www.rangemagazine.com/archives/stories/fall99/allan_savory.htm

2. Savory, Allan; Butterfield, Jody 1988. Holistic management: a new framework for decision making. Island press.

3. Savory, Allan 2013. How to fight desertification and reverse climate change. TED2013: www.ted.com/talks/allan_Savory_how_to_green_the_world_s_deserts_and_reverse_climate_change.

Autor tänab Ilona Lepikut viite ja Kaidi Kriisat ladina keele tõlke eest.

Lible doktriin

(Eesti Loodus, juuni 2016)

Seekordse numbri kahtlemata üks põnevamaid lugemisi on intervjuu meie keskkonnaministri Marko Pomerantsiga. Mehega, kelle kätes on praegu Eesti keskkonna tulevik, niipalju kui see ühe maise lihast ja luust olevuse käes üldse olla saab. Kuigi ta ise tagasihoidlikult märgib, et „lahendused on enamasti mujal kui ministri kabinetis.“

Veel sõnab minister nõnda: „Selle aasta olen kuulutanud inimese ja looduskaitse lähenemise aastaks. Läheneme vaevaliselt, aga siiski. Looduskaitse argumendid peavad olema õiged ja veenvad.“

Ega mingit muud võimalust vist tõesti ei ole. Vanasõna ütleb, et valel on lühikesed jalal. Niipea, kui hakkad midagi vusserdama, on kohe „häbi häbi, püksis käbi“, seda teame juba lasteaiast. Ühesõnaga, iga kell tahaks sellele õilsale sihile kahe käega alla kirjutada.

Otsekui ministriga kaasa mõeldes märkis mu professor kunagi umbes nõnda: „Meil, bioloogidel ei maksa väita, et kui karu metsast kaob, siis kukub ökosüsteem kokku – ei kuku! Peaksime valehäbita tunnistama esteetilist argumenti: inimesele lihtsalt meeldib elada mitmekesises ja puhtas looduses.“

Aga mida teha siis, kui ei meeldi? Kui ühel pool lauda istub niiskete silmadega lendorav, teisel pool aga metsaomanik oma pere, laenude ja liisingutega? Esiteks, lendorav ei oska rääkida. Teiseks, tal pole meie õigussüsteemist halli aimugi. Kolmandaks – tal pole kohustusi panga ees. Neljandaks – tulge mõistusele, ta pole isegi meie liigist!

Lendoravat on seni säästnud („päästnud“ oleks paraku vale sõna) needsamad suured niisked silmad ja pehme hõbedane karvkate. Ehkki, vaadakem faktile näkku, ka tema puhul leidub murettekitavalt suur X protsenti (X<50?) valijaskonda, kellel neist kahest asjaolust ei saa olla rohkem ükskõik kui juba on. Ja kes, kui neilt ausalt otsesõnu küsida, ei oleks nõus oma maksumaksjataskust tema jõudeelu metsaomanikule kinni maksma. Tulge mõistusele, on tuhat tähtsamat mure! Laenud ja liisingud (viisil Kosmikud: „Pulmad ja matused“)! „Selline see maailm on“, kui laenata hr Pomerantsi sõnu.

Aga mida veel rääkida ülejäänud sadadest liikidest Eesti punases nimestikus, kellest paljudel pole silmigi, rääkimata karvkattest, ja kasu rahvamajandusele kardetavasti mitte kuigivõrd suurem.
Vägisi sirutub käsi selle karu ja ökosüsteemi argumendi poole, just nagu poisikesel kapi otsa, keelatud kommikoti manu.

Juhin tähelepanu, et matemaatilise loogika järgi pole kaks suurust (õigsus ja veenvus) ühekorraga maksimeeritavad. Pigem tunduvad looduskaitse argumentide „õigsus ja veenvus“ tänapäeva mullina paisuvas ahnuseühiskonnas nagu lõvi ja lambatall seal voldikukaanel, mida usukuulutajad tänaval jagavad. Keskkonnaministri töö on sellises olukorras nagu tants vanakuradi vanaemaga – sa ei tohi teha ühtki vale puusanõksu, ja lõpuks süüakse sind ikkagi ära!

„Kevade“ filmis ütleb Lible Arnole surematud laused: „Ja ühte ma sulle ütlen – ei kannata siin ilmas ükski sunnik, kui temale tõtt öeldakse. Aga valeta! Vaata, valeta! Mjah. Siis oled sa õige mees!“ Küll tahaks loota, et Lible lähtus oma doktriinist ja valetas.

Talvel rattamatkale: hullu panete vä?*

(Eesti Loodus, märts 2016)

Sõna ’jalgrattamatk’ tekitab enamikus meist kaksipidiseid tundeid. Ühest küljest kuulub see kindlasti n-ö üdinisti positiivse kuvandiga sõnade hulka, samamoodi nagu ‘talisuplus’, ‘hommikvõimlemine’, ‘kaerahelbepudru’ ja ‘koorilaul’.

Aga teisest küljest, tõdegem – no kesse viitsib! Eks me kõik ole vähemalt korra elus jalgrattamatkale sattunud. Üldjuhul jäävad sellest toredast puhkusevormist alateadvusse kummitama kaks põhilist märksõna: palavus ja sääsed.

Asud väntama - oled peagi lagipähe lõõskavast päikesest otsekui puuga pähe saanud, kael kange ja põlenud, riided higist märjad, silmad tolmu täis ja kontoris kohviautomaadi vahet loivamisega treenitud jalad iga pedaalipöörde vastu otsustavat protesti avaldamas. Üritad looduskaunis kohas hetke puhata - kohe on vereimejad platsis. Kihuta aga kibekiiresti edasi, et neist saadanatest lahti saada! Nagu paljude masohhistlike loodusharrastuste puhul, kipub ka suvise jalgrattamatka võlu pahatihti piirduma nelja sõnaga: pärast on hea meenutada.

Muuseas, leidub fantastiline võimalus neid hädasid vältida. Rattamatkale tuleb minna talvel. Nii lihtne see ongi.

LIBE!

Ilmselt pole ma esimene, kes selle mõtte peale on tulnud. Kuid enamiku entusiasmi ventiil jookseb visinal tühjaks samal hetkel kui jalgrattamüüja tutvustab naastrehvide hindu. Sõnadel nagu ’must jää’, ’külglibisemine’, ’juhitavuse kaotamine’ jne on igapäevaste liiklusuudiste valguses paraku väga kuri kuulsus.

Meie oma väikese talirattamatkajate pundiga oleme läinud seda teed, et kuulutanud naastrehvid “määrustevastaseks”. Oleme ratastel talviseid matkateid mõõtnud juba kümmekond aastat ja senini pole keegi naastrehvidega kohale ilmunud.

Esiteks näpistavad naastrehvid tõesti rahakotti, eriti kui paaripäevane matk jääb enam-vähem ainsaks sõiduks talve jooksul (igapäevane talvine jalgrattatransport on enamikus Eesti paikades senini paraku kamikazede pärusmaa, palav tervitus siinkohal meie omavalitsustele!). Teiseks näpistab rehvivahetus meie kõige napimat valuutat – aega – isegi kui lasta see ära teha rattapoes.

Aga mis kõige tähtsam: suverehvidega seotud ohud on välditavad ja isegi enda kasuks pööratavad.

Kohe meie esimese matka esimesel hommikul oli äsja suurele sulale järgnenud tugev külm. Külavaheteed olid ehe uisuväli: püsti seistagi raske, rääkimata sadulasse istumisest. Ilma igasuguse sissejuhatuseta hakkasime kohe uperkuuti langema nagu õunad sügisesest puust. Suur oli aga üllatus, kui keegi haiget ei saanudki. Milles asi? Ei, mitte ainult üliettevaatlikus sõidutempos ega paksus riidepolstris, mida suveratturid endale lubada ei saa. Suusahüppajatele ja uisutajatele pole ilmselt vaja seletadagi. Nähtus mis teeb rattaga kukkuja elu kibedaks on teekatte suur hõõrdetegur. Just see peatab kiirelt liikuva keha järsult ja põhjustab vigastusi, šokki ning valu. Lausjää puhul seda probleemi ei ole. Kui jalamees prantsatab otsejoones vastu jääd ja võib murda kondid, siis rattur liigub samal ajal ka edasi ning kukkumisimpulss muundub sujuvalt libisemisimpulsiks.

Pärast vältimatut iseeneseslikku lühikursust liugles meie väike matkaseltskond mööda teid elegantselt nagu iluuisutajad. Mis sest et ilma uiskudeta ja selili. Üleüldine loogu langemine hoidis seltskonna tuju üleval paremini kui lõbustuspargi ameerika mäed. Õhus oli pidev põnevusmoment - kes järgmisena?

Iseenesest mõista ei saa selliseid talverõõme nautida samal teel koos autodega. Kuigi Eestis eraldi jalgrattateid peaaegu, et ei leiagi, korvab selle (seni veel) hõre inimasustus. Elame siin praegu üpris paradiislikes oludes: vähem urbaniseerunud aladel on suur osa kõrvalteede võrku küllaltki autovaba. Marsruuti valides tasub kaarti vaadata just selle pilguga - milline tee on kõige kõverikum, igerikum ja viib asjalike plekkvankrimeeste vägesid puntist a punkti b kõige mõttetuma ringiga. Muidugi peab arvestama, et päris kõrvalised teed on lahti ajamata või -sõitmata ja võivad tingida mõnekilomeetriseid jalgsietappe läbi hangede. Aga vaheldus ongi ju täpselt see, mida matkale otsima tullakse.

Marsruudist hoolimata peaks ere helkurvest kuuluma talveratturi varustusse sama kindlalt nagu teetöölisel. Samuti korralikud tuled ja helkurid rattal. Lisaks võib siia-sinna riputada kasvõi tavalisi palituhelkureid, mis sõidul lipendavad (=vilguvad). Auto möödudes tasub üldjuhul siiski sõidualast väljuda ja tee serva seisma jääda. Esiteks on lumevallidega talveteed märksa kitsamad ja libedamad kui suvised. Teiseks võib isegi paarisentimeetrine jääkühm paisata kaherattalise suksu külili kõige ootamatumal hetkel. Unustada ei tohi sedagi olulist tegurit, et talvel on autojuht ratturite suhtes märksa vähem valvas - ta ei oska neid lihtsalt oodata.

Peale kõige on eestimaa talv ju teatavasti kohutavalt

PIME!

Kõige ehedama talvenaudingu saab kätte tavaliselt jaanuari teisel poolel: just siis tavatseb ilmataat meile kaela virutada kõige käredamad külmarekordid. Ent valgusega on päike sel ajal sama kitsi kui novembri lõpus (tõsi, lumevalgus leevendab olukorda tunduvalt).

Teine parim aeg matk ette võtta on vabariigi aastapäeva ajal. Päev on juba tunduvalt pikem ja kui ilmaga veab, saate kaks ühes: pärastlõunati ereda päikese, tilkuvate räästaste ja rasvatihaste laulu saatel esimese võimsa kevademeeleolu, öise pakasega kottpimedas metsas termosest kuuma glögi rüübates aga mõnusa jõulumeenutuse.

Jah, kui just autosid pole tülitamas, siis ei maksa pimedust peljata. Vastupidi! Pimedus loob paikadega ainulaadse emotsionaalse sideme. Isegi tavalised turistivaatamisväärsused on toredamad kui nad kerkivad meie ette äkitselt kuskilt tontmustast olematusest ega avagi ennast silmale rohkem kui õnnestub lambivihuga kobada. Kunagi hiljem samasse paika sattudes saad tunda korraga nii äratundmis- kui ka avastamisrõõmu.

Korralik ratta- või pealamp kulub marjaks ära. Nagu eelpool mõista antud, on talvetee mikromaastik tunduvalt elamusterikkam kui suvine igav asfalt või tüütu treppi sõidetud kruus. Eriti väsinud peast tasub pimedas teepinda hoolega silmas pidada. Auto- või kaaslaste jäljes sõitmine säästab kustunud ratturi vaeva mitmekordselt.

KÜLM!

Kui marsruudivalik ei õnnestu ja juhtute suurema ja igavama tee peale, siis kogunevad kilomeetrid kiirelt. Samamoodi koormus eelkõige põlvedele. Neid tasub sellistel puhkudel silmas pidada: et nad ei saaks külma ega niiskust. Madal sadul (vt lisakast) ei lase jalga täielikult sirutada ja see lisab põlvedele ebaloomulikku koormust, mis võib ebasoodsate asjaolude kokkulangemise korral end veel aastaid tunda anda.

Kondivaevuste ennetamine on üks põhjus, miks talvise rattamatka kindel etapp võiks olla igaõhtune (viha)saun. Parim variant on muidugi marsruudil elutsevad sõbrad-tuttavad: matk on hea ettekääne neid üle hulga aja oma külaskäiguga rõõmustada. Kui saunaga sõpru pole tee äärest võtta, siis majutusasutusi valides tuleb meeles pidada, et suur osa neist talvel ei tööta.

TEEKS PAREM MIDAGI MUUD!

Kes tossuvaba kulgemise pisiku juba hinge on saanud, see enam naljalt ei tervene. Suvel purjed ja kõikmõeldavad suuremad ja väiksemad rattad, aga talvel mõistagi suusad, tõukekelgud ja uisud. Jalgratas pole talveks ainuke variant, aga teiste puhul on läbirääkimised ilmataadi ja kaardiga muidugi tunduvalt pingsamad. Ka lihtsalt jalutada on tore, aga jalgratta liikumiskiirus tundub mulle isiklikult optimaalsem. Jalamehele on 20 kilomeetrine päevatee lagi, millest üle läheb juba pongestamiseks. Rattaga on 50 km päevas parasjagu lõtv tempo, millega kuninglikult sadulas otsekui tugitoolis istudes end talviste loodusvaadetega kostitada lasta.

* Sellise küsimusega kostitas meid üks maratonirajal suusataja, silmates meid sumpamas öösel raja kõrval võsas põlvini lumes, jalgrattad õlal.

-------------------------------------------------------------------------

LISAKAST

- viska kotti kummiga talla alla kinnitatavad jäänaelad, mille võib leida esmatarbepoodidest. Libedatel nõlvadel võib neist palju abi olla.

- libedaga lase sadul madalaks, nii et jalapäkk ulatub maha toetuma. Siis toimivad jalad kukkumisohu korral otsekui tugisuusad, mida omal ajal talviti tsiklite külge kruviti

- suur eelis on n-ö naisteka tüüpi, ilma „pulgata“ rattal. Keerulisemate teeolude puhul, näiteks paksus lumes autoroobastes on siis väga mugav vaheldumisi jalastuda ja sadulastuda (või mis see õige sõna siin oleks?).

- nagu suusamatkalgi, hoia käepärast mõni avar soe lisarõivas, mis puhkepausidel muule riietusele peale võtta. Kui juba külm on kontidesse pugenud, on teda sealt välja peletada tükk tegemist.

- kui kaaslased kipuvad vägisi silmapiiri taha kaduma, heida pilk porilaudade rattakoobastele: need võivad olla sulalund täis „mätsinud“.

- siinne jutt põhineb vaid isiklikul kogemusel, küllap leiad erialafoorumitest palju uut, huvitavat ja ehk siinsele vastukäivatki. Aga vaidlustes sünnibki tõde ja vastandite põrkumisest tärkab kõrgem teadmine :)

-------------------------------------------------------------------------

FOTOD:

Kumba märkab madalast talvepäikesest pimestatud autojuht paremini?

Lootus vurada merejääl väljaspool taliteid jääbki enamasti lootuseks. Lumi on tavaliselt liiga tihke. Ka taliteed on viimastel aastatel lotovõit.

Nii nagu uisutajat ja suusatajat, tõmbavad jõed ka ratturit vastupandamatu jõuga. Ettevaatust! – isegi pikalt paukunud pakasega on koolmekohad lahti!

Kuna praamini oli aega napilt, üritasime rehvile teha “säästupaikamist”. Külma tõttu keeldus liim koostööst ja paik pidas õhku vaid mõnisada meetrit. Varurehv kotti!

Talveuni

(Eesti Loodus, veebruar 2016)

1951. aastal korraldas usa psühholoog Solomon Asch katsed, mida tuntakse Aschi konformsuse katsete (Asch conformity experiments) nime all. Katsealustele näidati piltmõistatusi, mille oleks vaevata õigesti vastanud isegi lasteaialaps. Trikk seisnes aga selles, et vastajaid oli ühes ruumis mitu, nad pidid vastused andma järgemööda, kusjuures esimesed vastajad olid näitlejad, kellele oli antud ülesandeks vastata valesti. Tegelik katsealune oli igast rühmast ainult viimane vastaja.

Tulemused olid ühest küljest täiesti uskumatud, teisest küljest aga – tunnistagem – vägagi etteaimatavad. Kolmandik mõistatusi said katsealustelt vale vastuse, kusjuures vähemalt ühe vale vastuse andis tervelt 75% katsealuseid. Kontrollrühmas, kus katsealused kaaslaste käitumist ei näinud, oli valesid vastuseid kaduvvähe, alla 1%.

Asch kordas katseid ikka ja jälle, varieerides näitlejate ja katsealuste arvu rühmades ning muid tegureid, aga põhimõtteliselt jäi tulemus samaks. Hiljem juhtunut kommenteerides tunnistas mõnigi õigesti vastanu suurt kiusatust anda vale vastus, valesti vastanud aga kirjeldasid, et tajusid küll tõde, aga püüdsid seda oma peast välja tõrjuda.

Kõnekas on, et katsed korraldati vaid mõni aasta pärast psühholoogiliselt vägagi ehmatava maailmasõja lõppu. Oma käes olevast Eesti Looduse numbrist leiate vähemalt kaks artiklit, mis Aschi katsetega otseselt seostuvad.

Esiteks pesuvalgendi lugu, mis tutvustab meile vaikuse spiraali mõistet ehk üldisemalt öeldes lambakarjaefekti. Seal joonistuvad välja vähemalt kaks konformset lambakarja (mitte halvas vaid bioloogilises mõttes!). Esiteks muidugi torusiili-joojad, kes šarlatanide küünilisuse õnge lähevad, ja vähe sellest, jultuvad soovitada „ravi“ ka teistele peredele, sh laste peal katsetamiseks. Aga teiseks needki, kes esimesi mõtlematult sõimavad, mõistmata, kui tõsiseltvõetav on tegelikult seesugune lõks tänapäeva infotiines ühiskonnas puudulikult haritud inimesele, olgu tema kavatsused nii head kui tahes. Nagu Mait Sepp, Martin Vällik ja teisedki on rõhutanud: pesuvalgendi joomine on vaid jäämäe tipp.

Teine teema, mis eelkirjutatuga tahes-tahtmata seostub, on talveuni. Ega siis inimesed ei käitu rumala lambana rumaluse pärast. Ikka seesama energia kokkuhoid raskete aegade üle elamiseks on see kivi kuhu alla vähk on maetud. Just nagu jalgratturid ja suusatajad hoiavad jõudu kokku eesõitja tuulde hoides, liitume meiegi mõnusasti näiteks sopatormidega (professor Wolfgang Wagneri sõnastuses), lihtsalt sellepärast, et hulk villakandjaid juba ees määgib.

Pakase ja lumehangede asemel sunnib meid vaimsesse unne uputav infotulv. Kes pole endale kasvatanud tihedat hariduse kasukat või muidu paksu nahka, jääb hätta. Vist Indrek Neivelt oli see – aga vist oli neid veel – kes soovitasid, et rumala teabe levitamine tuleks kiiremas korras maksu alla panna. Talimagaja elu ja tervis on suures ohus: lisaks pakasele tikuvad teda näpistama ka kõikmõeldavad nugilised, sest soikunud ainevahetusega organism ei saa nende talitsemise igapäevase raske tööga toime.

Kuidas saavutada lambakarjaühiskonna asemel kodanikuühiskond, selles on küsimus. Kuidas saada ajud kõhu alt välja. Küsimus pole lihtne. Mõelda on vaja. Ja mitte ainult üheskoos vaid igaüks natukene oma peaga ka.

Miks mehed näevad pilti ja naised kuulevad sõnu?

(Eesti Loodus, jaanuar 2016, koos Lauri Palumetsaga)

Ta lihtsalt hulgub linnast linna siht on sinna kuhu tuul

Ta vaateväli on ta maailm tema ulatus ja ruum

– Vennaskond

Keskmine mees pigem eksleb võõras linnas teed otsides mitu tundi, lappab oma kaarte ja pingutab mälu, kui küsib vastutulijalt juhatust. Vähemalt levinud uskumuse järgi on see nii. Kas siin võib olla tõetera? Ja mida me selle teadmisega peale võiksime hakata?

Mäletan üht juuliõhtut aastast 1994. Lapseohtu bioloogiatudengitena olime koos sõbra Kristjaniga äsja eemaldatud putukate tundmaõppimise praktikumist. Süüdistus: „mittetöine suhtumine“. Putukad olid meil ilusti korjatud, kuid patt seisnes muus – liiga tihti sattusime öösiti, töövabal ajal pisikese kummipaadiga ümbruskonna veekogudele „avastusretkedele“. Mis parata, looduse kutse tõmbas piimahabemega linnapoisse nagu magnetiga – ja küllap siis tähelepanu õppetöö tähtsatelt küsimustelt ülemäära kõrvale.

Hetkega küpses iseenesestmõistetav plaan – naaseme ülikoolilinna sellesama paadiga! Selleks tuli läbida ei rohkem ega vähem kui üheksa veekogu: seitse jõge ja kaks järve, vahepeal kaks mõnekilomeetrist jalgsimatka läbi metsade, paat turjal. Muuhulgas ületada kaks korda ilma dokumentideta riigipiiri, ükskord mööda jõge otse läbi linnasüdame. Olime siiras vaimustuses!

Veel selgemalt mäletan hetke, kui kirjeldasime plaani suure õhinaga oma kursuseõele. Ta kuulas meid kannatlikult ära ja küsis maailma kõige ootamatuma küsimuse: „Aga miks te seda teete?“

Jäime teda jõllitama ilmselt harukordselt rumalate nägudega. Kallis kursuseõde tõlgendas meie kimbatust muidugi omasoodu: „Ärge muretsege, poisid, ma saan teile bussiraha laenata.“ Tõttasime lahket pakkumist üksteise võidu tagasi lükkama, otsisime sõnu, üritasime abitult olukorda kuidagi selgitada. Mõistmatus meie emaliku jutukaaslase silmis aga ainult suurenes, olime ühtäkki nagu tulnukad eri planeetidelt. „Aa, ma taipan“ venitas ta lõpuks püüdlikult, ja tema näost oli näha, et see polnud tõsi, „teil on seikluste janu!“


Ega see polnudki ju rohkem kui tosin aastat hiljem, kui prantsuse teadlane Christelle Jozet-Alves ja tema kolleegid lasid Inglise kanalis Luc-sur-Meri asula lähedal oma pisikeselt uurimislaevalt traali merre ja tirisid välja – ei, mitte kalale ei tulnud nad seekord! – mõnikümmend harilikku seepiat (Sepia officinalis). Kui tublid molluskid olid nädalakese akvaariumites mõnusat krabi- ja krevetitoitu nautinud ning kummalisest elupöördest toibunud, oli neil aeg asuda teaduse teenistusse.

Ühekaupa tõsteti katsealused suuremasse anumasse ning filmiti nende liikumist. Juhtus see, mida teadlased õigupoolest eeldasidki, aga mida seepiariigi soovolinik - kui seesugune olemas oleks - ilmselt küll heaks poleks kiitnud. Sugude vahel oli nimelt selge erinevus. Lastel ja naistel, st veel mitte suguküpsetel ja emastel isenditel näis olevat aega maa ja ilm. Nemad käitusid tunnelis üsna loiult. Isastel seevastu oli tuline rutt: kiirelt tõttasid nad katseareenil ringi, ilmse sihiga kuhugile edasi rutata.

Teadlastel sellest tulemusest ei piisanud. Katseakvaariumisse vaheseinu kleepides valmistati nn T-labürint (ingl T-maze): T-tähe kujuline tunnel, mille alguspunktiks oli tähe jalg ja kaks finishit paiknesid kummagi haru otsas. Ühes finishis asus ukse taga preemia: hämar, hubane liivapõhjaga ruum, kuhu seepiale meeldib varjuda. Teises finishis viis uks samasugusesse ruumi, ent oli lukus. Kummagi haru kohale riputati erisuguse mustriga „liiklusmärgid“, mille järgi katsealused võisid õige, avaneva uksega varjupaiga suuna meelde meelde jätta - teatavasti on seepiad vägagi terased olevused, nii nägemisvõime kui ka üldise nutikuse poolest. Mitu korda proovides õppisid alguspunktist lahti lastud seepiad peagi keerama õigesse T-tähe harusse, et jõuda meeldivasse varjupaika. Isastel, emastel ja noortel kulus selleks sama palju kordi, keskmiselt kaheksa.

Ent nüüd järgnes katse, kus uurijad vahetasid preemia asukoha ära: lukustasid seni avanenud ukse ja keerasid vastasukse lukust lahti. Vastavalt vahetati ära ka liiklusmärgid. Nüüd käitusid emased ja isased seepiad sootuks eri moodi: isased jälgisid liiklusmärke ja jõudsid varjupaika sama edukalt kui enne. Enamik emaseid aga keeras liiklusmärkidest hoolimata harjumuspärasesse suunda ja jõudis valesse, lukustatud finishisse. Samamoodi suundusid valesse lõpp-punkti ka noorukid, kui välja arvata paar erandlikku seepiapoissi, kel retk läks õnneks nagu nende täiskasvanud sookaaslastel.


Kuidas taipasid teadlased niisuguseid tulemusi oodata? Kuidas üldse taibati ruumilist käitumist sugude vahel võrrelda? Tõsi, kirjeldatud uuring oli arvatavasti esimene, kus sugude erinevus ruumilises käitumises tehti kindlaks selgrootul liigil. Ent selgroogsetega, iseäranis imetajatega oli samalaadseid katseid tehtud palju ja juba aastaid. Valdava ülekaaluga on niisugused katsed näidanud isaste paremaid ruumilisi võimeid.

Muidugi, ruumiline võimekus ei ole nii lihtne tunnus nagu kaugushüpe, mille ühikuteks on sentimeetrid ja mille mõõtmise osas - kui sa pole just olümpiakohtunik - kuigi palju küsimusi ei tekkida ei saa. Ruumilisi võimeid saab mõõta paljudel eri viisidel, mis olenevad palju ka liigist, kel seda mõõdetakse. Ja kahtlemata koosneb see üldtunnus mitmesugustest eri võimetest -  asendite, suuruste, suundade, vahemaade tajumine, meelespidamine, seostamine jne - mille täpsest neuroloogilisest olemusest teadlastel veel kuigi head aimu ei ole.

Väiksemate loomade ruumilist võimekust mõõdetakse enamasti mitmesugustes labürintides, kus hinnatakse, kui kiiresti ja tõhusalt suudab katsealune objektide asukohti meelde jätta ja uuesti üles leida. Peale n-ö puhtkognitiivsete võimete on ülesannete lahendamisel väga tähtsateks osutunud näiteks ka looma usinus, uudishimulikkus, julgus jpm. Ent üksnes nendele, n-ö teisejärgulistele omadustele isaste ja emaste erinev võimekus kindlasti ei taandu.


Meie liigil on ruumilisi võimeid mõõdetud veidi teisiti kui muudel liikidel. Palju on kasutatud orienteerumisülesandeid maastikul, ent täpsemini kontrollitud tulemuste saamiseks ehtsaid labürinte tavaliselt püsti ei panda: see oleks parasjagu kulukas ja teisalt pole selleks ka vajadust, sest nagu väga paljud muud ülesanded, saab kahejalgne loom ka ruumilise võimekuse testid kenasti lahendatud paberi ja pliiatsi või arvuti abil.

Paljud testid meenutavad arvutimänge: näiteks tuleb juhtkangi abil seigelda virtuaalses labürindis, jättes meelde senitundmatuid liiklusmärke, nagu meie tuttavad seepiad. Tihtipeale pole eesmärk mitte lihtsalt jõuda sihtpunkti, vaid täita keerulisemaid ruumilisi ülesandeid.

Testide tulemuste poolest pole inimene siiski mingi erand. Nagu enamikul uuritud liikidel, ilmneb meilgi üldiselt meeste paremus ruumiliste ülesannete lahendamisel. Kõige kaugemale ette rebivad mehed naistest kolmemõõtmelistes mõttelistes pöördtestides (ingl mental rotation test; vt joonis). Sellenimelised testid mõõdavad kui hästi suudab katsealune kujutada ette pildil kujutatud kolmemõõtmelisi objekte teistest vaatenurkadest. Katsetega on kindlaks tehtud, et sellised testid peegeldavad küllaltki täpselt katsealuste edukust tõelises ruumis elulähedasi orienteerumisülesandeid täites.

Muidugi on erandlikke uuringuid ja testitüüpe, kus on ilmnenud naiste paremus. Lähemal uurimisel on aga tihti osutunud, et õrnema soo edukuse taga on siiski nende suurem verbaalne (sõnaline) võimekus: selle omaduse poolest teevad naised meestele „ära“ sama veenvalt kui mehed naistele ruumilistes ülesannetes.

Mõnes uuringus on leitud, et meeste paremus ilmneb rohkem ülesannetes, mis eeldavad osavust liigelda võõral maastikul, arvestades ilmakaari, rännakuaega ja vahemaid, naised aga on osavamad jätma meelde objektide asukohti üksteise suhtes: nende strateegia sobib hästi orienteerumiseks just tuttavas keskkonnas.


Miks? See küsimus tekib igal teadlasehingel kohe, kui ta märkab looduses mingit korrapära. Tõesti, kui evolutsioon on meestel kujundanud tõhusamad ruumilised võimed kui naistel, siis on üpris tõenäoline, et meestel läheb neid ka rohkem vaja, st looduslik valik on ruumiliselt saamatuid mehi läbi aegade rohkem nüpeldanud kui sama äpusid naisi. Aga miks? Läbi aegade on välja pakutud ka mitmesuguseid toredaid hüpoteese.

Meeste sõjakäikude hüpoteesi järgi kuluvad meestel head ruumilised võimed ära selleks, et korraldada sõjaretki teiste hõimude vastu, saamaks oma valdusesse rohkem naisi ja vara. Naistel seesugust vajadust pole: suurem hulk mehi tooks neile kasu asemel pigem häda kaela, sest enamikul meestel on paraku huvi ka sigida. Erinevalt meestest, kes ei pruugi oma järglaste vastu pärast viljastamist kuigivõrd huvi tunda, on iga lapse sünnitamine naise jaoks aga äärmiselt kulukas lõbu ja enamasti tuleb tal jääda vastutama ka üleskasvatamise eest.

Emaste valiku hüpoteesi kohaselt eelistab õrnem sugu oma laste isana edukamaid jahimehi, edukamad jahimehed on aga paremad orienteerujad. Teatavasti kehtib eluslooduse valsipõrandal enamasti emaste valik, sest nemad panustavad järglastesse rohkem ja seetõttu tuleb härradel nende pärast pahatihti kibedasti konkureerida.

Küttide-korilaste hüpotees  ja vanemhoole hüpotees lisavad eelmistele tähelepaneku, et naiste roll on olnud hoida lapsi ja seetõttu püsida rohkem tuttavas keskkonnas ning tegelda pigem korilusega kui saakloomi jälitada (kihnu hülgejahi pilt). Tõenäoliselt on ka rasedus pärssinud liikuvust ja ajendanud naisi paigal püsima.

Hajumise hüpoteesi järgi on ruumiline võimekus suurem sellel sugupoolel, mille noorisenditel on suguküpseks saades suurem sund rännata laia maailma õnne otsima.

Tähelepanelik lugeja ilmselt märkab, et kõik need hüpoteesid seostuvad küllaltki piiratud loomarühmade ja eluviisidega. Teadusuuringud kinnitavad aga, et sooline erinevus ruumilises võimekuses - ja enamasti just isaste edumaa - on liigiti märksa laiemalt levinud nähtus, kui eelloetletud hüpoteeside põhjal võiks eeldada.

Näiteks võisid meestele ja mõnedele muudelegi primaatidele omased sõjaretked tõepoolest soodustada nende evolutsiooni osavamaks maastikul orienteerujaks. Miks mitte! Ent see ei seleta ruumilise võimekuse soolisi erinevusi seepial või rändrotil, kes niisuguseid retki ei harrasta.

Nii oli tarvis ka üldisemat hüpoteesi, mis kataks võimalikult palju loomarühmi. Kuna elusloodus oma elukorralduselt äärmiselt mitmekesine, siis ei jäänud muud üle kui püstitata ka üpriski üldsõnaline koduterritooriumi hüpotees. Selle järgi on ruumiliselt võimekam lihtsalt see sugupool, kes kasutab suuremat territooriumi.

Enamasti on niisuguseks sugupooleks see, kes hoolitseb vähem järglaste eest ja kellel on seetõttu vabam voli ringi nipernaaditada ja otsida uusi sigimispartnereid. Ja enamasti, ka inimliigis on niisugused vandersellid pigem isased (joonised). Ent nagu allpool näeme, leidub mõlemale reeglile erandeid.


Erand kinnitab reeglit! Järgnevatel juhtudel võib seda küll väita lausa otseses mõttes.

Lindudel on nende suure liikuvuse tõttu raske ruumilist võimekust otseselt mõõta, kuid kaudselt saab seda hinnata ruumiinfo töötlemisega tegeleva ajuosa – hipokampuse – suuruse järgi. Kahel turpiali liigil (piisoniturpial - Molothrus ater ja M. bonariensis) avastati, et sigimishooajal on hipokampus suurem mitte isastel vaid hoopis emastel.

Milles asi? Need linnud on nimelt pesaparasiidid, poetavad oma munad võõrastesse pesadesse, ja erinevalt näiteks harilikust käost ei aita isaslind oma paarilist selles raskes „maastikumängus” vaid jätab kõik temakese õlule. Igasse pesasse munetakse ainult üks muna ja seda peab tegema täpselt õigel ajal, et parasiidi järglane kooruks enne peremeeslinnu poegi. Nii et vaesel turpialiemal on meeldejätmist ja orienteerumist küll ja küll ja tema paremad ruumilised võimed igati õigustatud - hoolimata sellest, et just tema hoolitseb järglaste eest rohkem kui linnuisa! Kolmandal uuritud turpiali liigil (M. rufoaxillaris) paneb aga isa pesade otsimisel õla alla ja – tõepoolest – hipokampuse suurus sooti ei erine, ehkki mõlemal sugupoolel see ajuosa sigimishooajal suureneb.

Ja teine näide. Samamoodi nagu näiteks ogalikul ja paljudel teistel kaladel, on ka limakalalaste (Blennidae) sugukonnas lõimetishoole (järglaste eest hoolitsemine) jäetud isade hooleks. Kudemisajal püsib isane paigal ja kaitseb oma pesitsusterritooriumi, mille keskel asub pesa – tavaliselt lõhe või auk kivises pinnases – kuhu meelitab emaseid kudema. Emane seevastu rändab ringi ja valib isaseid ja pesi, kudedes mitu hauet ühe sigimishooaja jooksul. Nii võib oletada, et ka limakalalistel on ruumiliselt andekam hoopis õrnem sugupool. Oletust kontrolliti kahel liigil (Lipophrys pholis, Parablennius parvicornis), võrreldes ruumis orienteerumisega tegeleva ajuosa suurust: emastel osutus see tõepoolest suuremaks.

Nagu näha, saab koduterritooriumi hüpotees kummastki erandlikust näitest tegelikult hoopis kinnitust.


Kuid tuleme tagasi seepiariigi soovoliniku juurde. Küllap leiab ta eeltoodud jutus nii mõndagi murettekitavat. „Olgu meie, muude liikidega, kuidas on,“ rõhutab see väärikas peajalgne ilmselt oma aruandes, „aga inimeste puhul pole sellise vulgaardarvinismiga küll midagi peale hakata! Kõik inimesed on kordumatud isiksused, igaüks isemoodi ja kedagi ei tohiks sildistada ega suruda sugude raamidesse. Nagu ütles juba kuulus Mosambiigi kirjanik Mia Couto“ – siinkohal peab volinik tähendusrikka pausi ja kiikab kuulajaid tähtsalt üle prillide – „piltlikult öeldes on iga inimene omaette rass!“

Tõsi ta on, sõjaväeohvitserist naine ja lasteaiakasvatajast mees pole tänapäeva Õhtumaa kultuuriruumis enam suur haruldus. Raamidesse surumist harrastatakse üha vähem. Arnold Schwarzenegger tõi koguni ilmale priske poisslapse (või oli see siiski tema kehastatud filmitegelane?). Inimene on erakordselt paindlik ja varieeruv liik. Ent statistiliselt, suure hulga meeste ja naiste keskmisi võrreldes, leiame siiski, et mehed orienteeruvad ruumis üldiselt paremini, et neil on ruumiga rohkem asja kui naistel. See ei välista kuidagi suurt hulka ruumiliselt käpardlikke kodukana-mehi ja ruumiliselt geniaalseid vandersell-naisi.

„Kuulge, kodanik!“ muutub tubli mollusk nüüd kärsituks, „Ärge püüdke oma statistilise hookuspookusega mulle kärbseid pähe ajada! Tunnistage üles, keskmiselt või mitte, kas te tõesti tahate väita, et üks sugupool on teisest parem?“

Ka siin on kogenud ametnikul ilmselt õigus. Kumb on parem, kas muna või kana, taevas või maa, vesi või õhk? Rumal küsimus. Muna on muidugi ümaram, veereb kiiremini, kanal seevastu on rohkem sulgi ja teravam nokk. Mõnda tüüpi ülesandeid suudavad paremini lahendada mehed, paljusid muid aga kahtlemata hoopis naised. Juhin teie tähelepanu, lugupeetud audiitor, kas või siinse jutukese pealkirjale, mille eesmärk ongi just rõhutada, et omad head ja vead on igaühel! Ehkki, jah  nüüd on ilmselt tagumine aeg üles tunnistada, et õrnema soo voorustest meil seekord kuigivõrd juttu ei tulegi. See on hoopis üks teine lugu, milleks oleks kahtlemata vaja palju rohkem lehekülgi.


„Ei püsi pudeliski paigal!“ Sellise, pahatihti mitte sugugi soosiva iseloomustusega õnnistavad mitmesuguste haridusasutuste töötajad sageli just poisse. Muidugi tulevad nüüd meelde labürintides tõtlevad seepiad, uruhiired, bambuskarud ja loendamatud muud loomad, kes kõik kinnitavad ühel häälel: vaene isane inimloomahakatis pole ise vähimalgi määral oma kohatuks peetavalt rahutus käitumismaneeris süüdi – vähe sellest, see on talle ilmselt hädavajalik, et temast kasvaks terve mees.

Kujutame nüüd ette keskmist koolipäeva. Noore inimese silme eest libiseb läbi pool maailma, mitu sajandit ajalugu, lugematute geeniuste kokku pandud füüsikateooriad, üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvate rahvaste keeled ja säravaimad kultuuripärlid – ainult et tema ise kügeleb kogu selle aja ikka sealsamas, vasaku rea tagumises pingis, ilma et saaks ilma noomituseta korralikult külgegi keerata. Päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Oma arengu kõige olulisemad aastad. Kaks oaasi on selles kõrbes: kehalise kasvatuse tund ja vahetund. Paraku pole neis tundides jälle mõistusega suurt midagi peale hakata.

Kujutame nüüd ette keskmist koolipoisi tunnistust. Juba vana hea definitsiooni kohaselt tähendab see kolmepuru. Aga tunnistus on tühiasi, mõtleme parem tänapäeva noorte meeste vaimse ja füüsilise tervise peale. Asjatundjad peavad ilmselt nõustuma, nendega on asjaolud tegelikult nii, et … võta üks ja viska teist!

„Ahvid olid varastanud aidast ATV, aga neil ei halastanud aukudega tee …,“ luges mõni nädal tagasi vähemalt paartuhat nihelevat eesti noormeest jõuluvanale ja nende ridade vahelt peaks iga mõistlik haridusminister lugema välja selge sõnumi: tagumikud valusad, poisid armu paluvad!

***

Teadusuuringute viited, täpsemad kirjeldused ja lisalugemist leiab:
Palumets, Lauri 2013. Ruumilise võimekuse suguline dimorfism: evolutsioonilised seletused. Bakalaureusetöö. Tartu ülikool. Töö leiab veebist.

Teised viited:
Contra; Nemvalts, Urmas 2010. Poiste aabits. Grenader Grupp
Couto, Mia 2015. Iga inimene on omaette rass. Loomingu Raamatukogu
Schwarzenegger, Arnold 1994. Dr Alex Hesse. – Reitman, Ivan (dir). Junior. Northern Lights Entertainment,


LISAKASTID

----------------------------------------------------------

Antiikaja väepealik Xenophon käis ilma maakaardita läbi terve Väike-Aasia ja jumal teab kus veel. Vanad gootid sooritasid oma sõjaretki samuti topograafiat tundmata. Marssida aina edasi, rajada teed läbi tundmatute maade, olla ümber piiratud vaenlastest, kes ootavad parajat võimalust su kaela käänata, - seda nimetataksegi anabasiseks. Kellel on nuppu, nagu Xenophonil või kõigil neil röövsuguharudel, kes tulid Euroopasse jumal teab kust Kaspia või Aasovi mere äärest, see saadab oma retkel korda tõelisi imetegusid.

Kui Rooma leegionid, samuti ilma maakaardita, jõudsid Caesari juhtimisel põhjas asuva Gallia mere äärde, võtsid nad nõuks marssida tagasi Rooma hoopis teist teed mööda, et veel rohkemat korda saata. Ja nad jõudsidki rooma. Sellest ajast peale arvatavasti räägitaksegi, et kõik teed viivad Rooma.

Samuti viivad kõik teed ka České Budějovicesse. Vahva sõdur Švejk oli selles kaljukindel ka siis, kui ta Budejovice kandi asemel nägi enda ees Milevsko küla.

Švejk astust peatumata edasi, sest mingi Milevsko ei tohi ometi üht vahvat sõdurit takistada ükskord České Budějovicesse jõudmast.

– Jaroslav Hašek, „Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil“, tõlkinud Lembit Remmelgas


----------------------------------------------------------

 „No nüüd mul tuli küll üks hea mõte! Ronime kuuse otsa.“
„Roni,“ vastas Eerik
„Aga sina?“
„Mina ei roni.“
„Oled ikka loll,“ arvas Hannes. „Sa ei tea, kui lahe vaade sealt ülevalt on! Sealt näeb igasuguseid asju!“ /…/ Ahvikiirusel roniski ta kuuse otsa, päris latva välja.
„Ohoo!“ karjus ta sealt. „Võimas! Ma näen puid ja maju!“

– Andrus Kivirähk, „Rahutu külaline“

---------------------------------------------------------

Aegajalt leian siin ja sääl ajalehis, ajakirjus ja biograafilistes käsiraamatuis oma elukirjeldusi, kus õrnalt tähendatakse, et hakkasin hulkruks sotsioloogia uurimiseks. See on väga kena ja viisakas biograafide poolt, kuid see pole tõsi. Sain hulkruks – nojah, et juba olin sellane, et soontes oli rändaja veri, mis ei annud mulle rahu. Sotsioloogia tuli õieti juhtumisi: ta tuli pärast, täpselt nii, nagu märg nahk järgneb, kui kukutakse vette. Ma tulin roobastele, et teisiti ei võinud, et püksitaskus puudus raha rongipileti ostmiseks, et polnud loodud töötama eluaeg „samal roopal“, et – nojah, et mul kergem oli nii teha kui jätta.

– Jack London, „Raudteehulkrud“, tõlkinud August Herms

---------------------------------------------------------

Nüüd hakkas Rasmusele selgeks saama, mis tähendab olla hulkur. Üheainsa pimestava silmapilgu jooksul taipas ta, mis imeline sisu on tema uuel elul. /…/ Inimene oli vaba, nii õndsalikult vaba nagu linnuke metsas.

Oma avastusest rõõmusegasena sörkis ta Oskari kõrval. Ta tundis ennast juba hulkurina, vaatas ümbritsevat hulkuri silmadega. Ta nägi teed, mis lookles pehmelt keset maastikku ja meelitas uute saladustega iga käänaku taga. Ta nägi haljendavaid kopleid, kus rahulikud lehmad hommikupäikeses mäletsesid, punaseid talumaju, mille nurga juures vastärganud tüdrukud piimanõusid pesid ja mille õuel sulased hobustele künasse vett vinnasid. Sülelapsed virisesid toas, ketikoerad lõrisesid kuutide küljes ja lautades ammusid üksikud vasikatega lehmad, igatsedes karjakoplite vabadust. Ta nägi ja kuulis kõike nii, nagu näeb ja kuuleb hulkur.

– Astrid Lindgren, „Hulkur Rasmus“, tõlkinud Vladimir Beekman
----------------------------------------------------------

PILDID

Harilik seepia kuulub küll limuste hulka, kuid on tegelikult vägagi terane ja nutikas olevus. Isased seepiad on innukamad rändurid ja jälgivad rohkem liiklusmärke, emased on vaoshoitumad ja järgivad pigem sisseharjunud teekonda

Kas on sama kujund või ei? Kolmemõõtmelised mõttelised pöördtestid mõõdavad kui hõlpsasti suudab katsealune kujutleda pildil kujutatud kolmemõõtmelisi objekte teistest vaatenurkadest.

Uruhiir Microtus pennsylvanicus on hästi uuritud näide polügaamsest, st tihti sigimispartnereid vahetavast liigist: nagu eeldada võis, osutusid selle liigi isased emastest ruumiliselt võimekamateks ja eriti suureks läheb see erinevus sigimishooajal. Ühes katses mõõdeti ka emaste valikut – jälgiti millised isased emastes rohkem huvi äratavad. Eelistatud peigmehed osutusid osavamateks ruumis orienteerujateks. Huvitaval kombel olid nad ka loomult rahumeelsemad (vähem riiakad) isaste omavahelises suhtluses. Võimalik siiski, et tihedama populatsiooni korral on riiakusel suured eelised.

Bambuskaru (Ailuropoda melanoleuca) on liik, kelle puhul õnnestus selgitada, kas isaste ja emaste ruumilise võimekuse erinevus tuleneb pigem isaste vajadusest jooksuajal territooriumi laiendada, või hoopis emaste vajadusest tiinuse ajal paiksemaks jääda. Nimelt asuvad isased territooriume laiendama juba novembris, emased indlevad aga alles kevadel. Kuna uuring kestis novembrist veebruarini, võib määrava tegurina oletada pigem isaste territooriumikasutust. Pildil on Hiinas Chengdu bambuskarude sigimise uurimise keskuses sündinud nädalavanune kutsikas.

Bambuskarudega võrdlemiseks uuris sama töörühm aasia sõrmiksaarmast (Amblonyx cinerea). Kui bambuskarude isased kutsikate hooldamises ei osale ja seetõttu püüavad viljastada võimalikult palju emaseid, siis selles saarmaliigis luuakse paar kogu eluks ja saarmaisa aitab nii pesa ehitada kui ka järglastele toitu koguda, nagu ühele tõeliselt monogaamsele liigile kohane. Seetõttu pole ehk üllatav, et saarmaste puhul isaste suuremat ruumilist võimekust ei täheldatud.

Bambuskaru ja sõrmiksaarmas kuuluvad eri sugukondadesse, ent samalaadsed tulemused on ilmnenud ka väga lähedalt suguluses olevaid liike kõrvutades nii uruhiire (Microtus) kui ka helehamstriku (Peromyscus) perekonnas: polügaamsetes liikides ilmneb isaste suurem ruumiline osavus, monogaamsetes liikides on isased ja emased umbes sama osavad. Pildil on polügaamne helehamstriku liik Peromyscus maniculatus

Maaorav Urocitellus richardsonii on eelmistel piltidel kirjeldatud korrapära osas erand. Liik on küll polügaamne ja isased kaklevad pruutide pärast nii, et karvu lendab, ent kogu see draama leiab aset emaste koloonias väga väikesel territooriumil ja seetõttu jooksuajal isaste ruumiline võimekus (mõõdetult hipokampuse suurusena) hoopis kahaneb emastega samale tasemele.

Rändrott on üks paremini uuritud liike teaduses, tema puhul on selgitatud, et isaste paremat ruumilist mälu soosib isassuguhormoon testosteroon.

Omnia ex ovo – kõik algab munast. Väiksemat ja liikuvamat sugurakku nimetatakse isassugurakuks ehk seemnerakuks, suuremat ja paiksemat emassugurakuks ehk munarakuks. Ajalooline põhjus, miks mehed rohkem rändavad on sisuliselt seesama, miks niiviisi toimivad nende sugurakud: nad saavad seda endale lubada, sest on järeltulija toitmisega vähem seotud kui nende partner. Pildil on nn liikuv spermapank: kõrgtehnoloogilise jahutussüsteemiga jalgratas, millega linnades veetakse annetatud spermat viljakuskliinikutesse.

Rõõmus karujahimees trofeega 1950. aastatel Alaskal. Emaste valiku hüpoteesi järgi on meeste paremad ruumilised võimed välja kujunenud tänu sellele, et naised eelistavad oma laste isadena osavamaid kütte.

Isastevahelises tihedas konkurentsis võidu saavutamiseks on tihtipeale vaja ette võtta pikki ohtlikke retki. Kaader filmist „Suvi“ (Tallinnfilm 1976)

Hülgejahil mööda merejääd ringi orienteeruvad Kihnu mehed olid kodunt ära nädalate kaupa. Samal ajal laste eest hoolitseda oleks olnud mõeldamatu, sellega pidid hakkama saama naised. Niisugusel sugude tööjaotusel põhinevad lõimetishoolde hüpotees, küttide-korilaste hüpotees ja kahepoolse valiku hüpotees, mis kõik selgitavad naiste nõrgemat ruumitaju.

Ithaka saare valitseja Odysseus põikas pärast Trooja sõda kümneks aastaks merereisile, tema naine Penelope tegeles sellal kodus lõimetishooldega. Ristisõdijad, rändrüütlid, konkistadoorid, harjuskid, trubaduurid, vagabondid, skaudid: kõik need ajaloost hästi tuntud tegelased seostuvad ruumis orienteerumise ja meessooga. Maal: John William Waterhouse, „Odysseus ja sireenid“, 1891

„Kui pöörad paremale, kaotad hobu, kui pöörad vasakule, kaotad elu.“ Muinasjutuvägimeeste orienteerumisülesanded polnud lihtsate killast. Maal: Viktor Vasnetsov, „Rüütel teeristil“, 1878

„Astu armeesse, reisi ümber maailma, kohtu huvitavate inimestega ja tapa neid.“ See Vietnami sõja vastane loosung peegeldab tegelikult üsna hästi meestele ja veel mõnede primaadiliikidele ajalooliselt omaseid sõjakäike. Sipelgate ja muude ühiseluliste putukate sõjakäigud on olemuselt teistsugused, nendest osavõtjad on üldjuhul sigimisvõimetud.

Valik USA hulkurtööliste (ingl hobos) rikkalikust kultuuripärandist: valik kokkuleppelisi sümboleid, mida üksteise tarbeks seintele jäädvustati.

USA teadlase Maria Kozhevnikovi tööd näitavad, et siinse artikli pealkiri võib olla veidi eksitav. Kui seni arvati, et inimeste mõtlemisel on laias laastus kaks komponenti: pildiline ja sõnaline, siis tema uuringute põhjal on olemas ka kolmas, ruumiline põhikomponent. Vaata täpsemalt: Grandin, Temple; Panek, Richard 2015. Autism. Diagnoosimise alused ja suhtumine autistidesse. Pilgrim, Tallinn: lk 162–201.

Nii kuum!

(Eesti Loodus, august 2015)

Sirvisin ajakirja trükkimineku ajal „kuumemaid” päevauudiseid. Pagulastepaanika ja seakatku kõrval jäi silma pealkiri: „ÜRO seab sihiks ületada vaesus ja nälg 15 aastaga“. Vaata kui tore, mul oligi just mure, et kuidas nende asjadega siis saab.

Uudisest loeme: „ÜRO 193 liikmesriiki jõudsid kokkuleppele järgmise 15 aasta arengukavas, mis kutsub tegema lõppu vaesusele ja näljale, saavutama sugudevahelist võrdsust, parandama elatustaset ja astuma kiireid samme võitluseks kliimamuutustega. Pühapäeval kokku lepitud eelnõu visandab 17 mittesiduvat sihtmärki 169 konkreetse eesmärgiga alates vaesuse ületamisest ning lõpetades kvaliteetse hariduse ja taskukohase energia tagamise ning keskkonnakaitsega“.

Ühe hoobiga tervelt 169 eesmärki (olgugi mittesiduvat)?! Midagi pole öelda, hästi töötavad meie helgemad pead! Peasekretär Ban Ki-moon kommenteeris kaunilt, et kava eesmärk on „tagada rahu ja õitseng ning sõlmida partnerlus inimeste ja planeedi vahel“.

1960. aastatel otsisid Vero Copner Wynne-Edwards ja hulk teisi biolooge, kasvõi siinsamas ajakirjas (lk 19) viidatud Dennis Chitty lausa religioosse agarusega kohastumusi, mille abil elusolendid „suudavad piirata iseendi arvukust ilma oma ressursse laostamata või olenemata vaenlastest ja halvast ilmast, mis neil seda takistaks” (Dennis Chitty tsitaat).

Murelikuks agaruseks oli põhjust rohkem kui küll. Hirved ja uruhiired olid neis uuringutes selgelt vaid mudelsüsteemid – tegelikult aeti taga võluvitsa, mis annaks lootust meile endile, inimestele. Otsekui aadrilaskmine oli meil selja taga kaks koledat ilmasõda, mille tuhast startis enneolematu hooga järjekordne tööstusrevolutsiooni laine, taustapiiksatusteks Rachel Carsoni „Hääletu kevad“, Rooma Klubi jms hüüdjad hääled progressikõrbes. Sarnasus lemmingupopulatsiooniga oli liiga ilmselge.

Paraku kukkus see ponnistus läbi! Tänapäeva bioloogiatudengitele selgitatakse kannatlikult, et mingeid seesuguseid toredaid kohastumusi polegi tõenäoliselt olemas. Nagu taktitundetu sõnumitooja Robert Malthus juba 19. sajandi alguses oli oletanud: et mitte planeeti iseendiga ära ummistada, peame lootma ikka vaid nendesamade vaenlaste, halva ilma või laostatud ressursside peale. Ning võimalikult madalale ja pehmele kukkumisele.

Lipsuga onude jõuetu küündimatus – või küünilisus, vahet pole – ei anna inimkonnale kuigivõrd erandilootust muu eluslooduse seas. Tubli Ban Ki-moon võib olla ülikoolis bioloogiat õppinud või mitte, nagunii ei jää tal muud üle kui rääkida lihtsalt seda, mida tema maksumaksja kuulda tahab (või valida endale uus amet). Ja maksumaksja tahab häid uudiseid.

Kunagi juhtusin kuulama Toomas Trapido loengut naftatipust. Üks kuulaja küsis, kas Toomal endal on hea meel, et nafta otsa saab. Tookord tundus see sisutu norimisena: kahtlemata on ka kõige rohelisema ilmavaatega inimesele ometi tragöödia, et meie eluneste kraan pisitasa kinni keeratakse!

Nüüd ei häbene ma küll tunnistada, et mul on naftatipu üle hea meel. Millise stsenaariumi oleme oma agara energiapööritamisega endale ette kirjutanud vähemalt selle sajandi lõpuni, selle kohta lugege käesoleva numbri avaloost (muidugi unustamata, et peale Pärnu Mai rajooni ridaelamute asub maakeral ka hulk meist lõunapoolsemaid kliimavöötmed). Mis saaks siis, kui energiat oleks käes piiramatult, sellest on jube mõeldagi.

Jeesuse sõnum

(Eesti Loodus, aprill 2015)

Selle numbri avajutt manitseb hooldama rannaniite. Eks ole naljakas lugu nende rannaniitudega. Justnagu mingi looduskaitseline Tagurpidi-Antsla. Jätad nad rahule ja lased loodusel omapäi tegutseda – halb, kasvavad roogu ja võssa, elustik vaesub ja haruldased liigid kaovad. Lööd aga traktori undama ja platsi puhtaks – hea, elurikkus õilmitseb, haruldused tõstavad pead. Midagi sellel pildil ei klapi. Mis looduskaitse see niisugune on, pigem loomaaed!

Tegelikult nii ongi. Jube mõeldagi, aga kogu maailm on muutumas loomaaiaks. Sellel äpardusel on olnud mitu järku.

Kõigepealt seesama kahlajate näide. Paljud liigid oleme nende põlisest kodust piltlikult öeldes välja tõstnud, ise oma majapidamisega asemele kolides. Ameerikas pakuti kodust väljaaetud indiaanlastele vähemasti viletsat aseainet reservaatide näol, teisi liike koheldes inimene seesuguste hädavangerdustega üldjuhul käsi ei määri. Nojah, siiski, rannaniidud kahlajatele, põlluservad kimalastele ja muud sellised „aiamaad“ on sisuliselt indiaani reservaatide analoog paljude looma- ja taimeliikide jaoks. Loomaaiad selle sõna positiivses, geralddurrelllikus mõistes.

Teiseks muidugi võõrliigid, kes on samuti seekordses numbris luubi alla võetud. Ehkki nende „kangelasteod“ oma uutel asualadel jäävad inimese omadele kaugelt alla, on siiski tegemist maailma loomaaiastumise tähelepanuväärse teguriga. Meie, inimesed võime ju kasvõi moe poolest Brüsselisse kokku koguneda ja meeleparanduse võimaluste üle kukalt kratsida, sosnovski karuputkedelt või kaug-ida unimudilatelt sellist hea tahte žesti loota ei saa. Kooslus, kuhu on ilmunud võõrliik, ei ole enam endine. Mõnes mõttes on üksteisega silmitsi paisatud võõr- ja põlismaine liik samasuguses olukorras – kumbki on oma loomupärasest kodust ilma jäetud, olgugi geograafilisi koordinaate muudetud vaid ühel.

Ja – nagu sellest kõigest veel vähe oleks – päris viimasel ajal oleme suutnud kaasata üldisele tohuvabohule „vinti peale keerama“ ka abiootilise keskkonna. Otse õhu kaudu kooslusi ümber kujundavad toite- ja saasteained on uskumatu jänn küll, aga mõnes mõttes vaid kärbsemust kliimasoojenemise kõrval. Soojenev kliima tõmbab vaiba alt ära samahästi kui kõigil maailma liikidel. Võid elada kõige turvalisemas kõnnumaa sopis, kus inimese haisugi veel tunda pole, aga kliimavöötmed ise on asunud rännakule ja kolivad sinu alt ära, poolustele lähemale. Ja enne kui jõuad oimugi liigutada, on su ümber võõrad näod ja lõhnad, võõras ilm, võhivõõrad vaenlased ja hädad, kodu on jäädavalt kadunud. Järgneb üleilmne kolimispaanika – bioloogid on sellel silma peal hoidnud juba paar aastakümmet.

Mida siis teha? Eelkäijate võlgu kinni maksta pole enam meie võimuses. Aedniku ja loomaaedniku rollist pole pääsu, tundugu selle mastaap kuitahes kohutav. Oleme hoomamatu hulga taime- ja loomaliikide tuleviku ainus õlekõrs, pentsik lugu küll. Ja kui me ei taha loobuda oma eetikast (eetika aga on teadupärast üks eluliselt olulisi hirmu vorme), tuleb loobuda mõnestki mugavusest. Golfimuru asemele lambad (ja mitte traktor!), jah, just nii. Võib-olla just seda pidas ka Jeesus-poiss omal ajal silmas oma ligimesearmastuse ja patukahetsuse jutuga, ainult et meie oleme tema sõnumi väiklaselt taandanud oma liigisisestele nägelustele.

Must ja valge kuld

(Eesti Loodus, jaanuar 2015)

Uus aasta on käes, kingiralli on möödas ja tuleb järjekordselt tõdeda, et inimene on nagu putukas. Täpsemalt, nagu riidekoi. Kui riidekoi substraat on villane riie, siis meie oma on nafta. Kus iganes me ei viibiks, toas või õues, kogu inimlooming mida enda ümber näeme on tehtud naftast. Aga majad, toit, kasvõi raamatud? – võib nüüd esimese hooga küsida. Tõsi ta on, plasti kõrval kasutame palju ka metalli, kivimeid, taimi – ent kõik need töödeldakse lõpp-tooteks ikkagi sellesama musta kulla ja muude fossiilkütuste jõul. Isegi ahjupuud lõhub tänapäeval mootor, samamoodi nagu vormib ahjutellised ja kaevab ahjusavi, rääkimata miljonist keerukamast igapäevatarvikust, arvuti ja internetini välja. Jah, tõesti, me isegi sööme naftat, nagu Kaupo Vipp ütleb: iga toidukalori tootmiseks kulutatakse tänapäeval umbes kümme kalorit fossiilkütuste energiat.

Taastuvatest energiaallikatest on palju juttu, aga tsiteeriksin taas Vippi: „tuuleenergia taastub kenasti, aga ma pole veel näinud isetaastuvat tuulikut“. Ja milleks rääkida tuulikust: isegi kõige lihtsama noa või kirve valmistamist looduslikust materjalist ei kujuta ilma fossiilkütusteta ettegi. Silme ette kerkib pigem kivikirves – üsna täpselt samasugune nagu teame ajalooõpikust.

Kummatigi teame hästi, et nafta saab otsa. Õigemini, otsa ei saa ta vähemalt inimese käe läbi iialgi, lihtsalt annab end üha raskemini kätte. Ning ühel hetkel üsna lähitulevikus ei jätku meil lihtsalt enam piisavalt naftat (gaasi, sütt jne), et uut naftat maapõuest välja imeda – iga liitri kättesaamiseks peame piltlikult öeldes kulutama kaks (tegelikult piisab muidugi märksa vähem drastilisest suhtest, et asi muutuks mõtetuks).

Ärme ette üleliia muretse, tulevad uued vajadused, tulevad ka uued tehnoloogiad, ütleb nüüd optimist. Nii nagu looduslik valik ikka toimib. Paraku ei paista uusi lahendusi kuskilt. Oleme kõik oma kaardid pannud naftale, kõik oma munad ühte korvi. Tuumaenergia ilma nafasisendita? Lubage mõrult muiata! Piltlikult öeldes, kogu meie valge kuld (kui nimetada nõnda inimkonna vaimset potentsiaali) on allutatud mustale kullale.

Laias laastus võib inimkonda ette kujutada otsekui kuninga õukonda: käputäis šeike pumpab maapõuest elunestet ning lugematu arv priskemaid ja pisemaid lootskalu tantsib ja laulab nende ümber, et oma pisku neilt ja seejärel üksteiselt mingi teenega välja lunastada. Nende mooduste välja mõtlemisel on inimkond tõepoolest olnud ammendamatult fantaasiarikas ja põhjatult andekas – kasvõi seesama toimetajaveerg siin on üks miljonist viisist oma lusikatäis välja teenida.

Kas poleks aeg oma valge kuld musta kulla ikkest lahti päästa. Luua üks andmebaas. No umbes nõnda, nagu on loodud USA kongressi raamatukogu, Wikipedia, mu poolest kasvõi Eesti Rahva Muuseum. Koguda kokku kogu teave selle kohta, mida me õigupoolest oskaksime peale hakata ilma naftata. Nagu vanarahvas ütleb: mine tea kunas võib tarvis minna! Ausõna, ilma veebis tuhnimata ei tulnud minul küll peale loomanahkade, hundinuiajuurikate ja kivikirve palju rohkemat pähe. Me ei taha ju ometi tagasi koopasse!

Kooliaasta algus

(Eesti Loodus, september 2014)

Minu ajal tuli telerist lastesaade tööpäeva õhtuti kell 20.00. Seda jagus täpselt pooleks tunniks. Umbes pooled saated ei kõlvanud vaadata, ja mõnikord ei juhtunud ka sel ajal kodus olema. Arvuta kuidas tahad, nädala peale kokku tuleb umbes tund. Ahjaa, pühapäeva hommikul kell üksteist null viis näidati lastefilmi – siis kokku nädala peale mitte üle kolme tunni teleka ees.

Peale selle sai paar korda kuus käia kinos ja paar korda nädalas sõbra juures elektronmängu mängimas – too oli piisavalt algeline, et mitte liiga kauaks enda külge naelutada. Vahel harva õnnestus käia Tallinnas, kus raekoja platsi lähedal „Mängude Toas“ sai paarkümmend minutit tulistada silmapiiril sõitvaid laevu. Sellega piirdus mu lapsepõlve multimeedia-kogemus.

Lihtsalt uskumatu, kui palju on vahepeal muutunud. Ei vähem ega rohkem kui 24 tundi ööpäevas pakuvad lapsele tuhandeid mänge nutitelefon, tahvelarvuti ja lauaarvuti. Sellele sekundeerib multifilmide kanal umbes samasuguse ajagraafikuga – tõtt-öelda ei ole kunagi uurinud, kas ehk siiski umbes kell neli öösel ei ilmu multifilmikanali ekraanile südamlik kiri „Head ööd, mudilased! Poolteise tunni pärast kohtume taas!“ Aga seegi ei takistaks sööstmast kohe edasi põhjatusse youtube-sotsiaalmeedia-interneti-džunglisse, mis pakub ülekogustes sõna otseses mõttes kõike põnevat ja veel põnevamat ja kuhu nõrgema loomuga laps võib eksida ilma, et enam kunagi ilmavalgust näeks.

Ega loomus ei peagi kuigi nõrk olema. Kapitalismi viljastavates tingimustes pingutavad nii meelelahutuse kui ka seda kandvate seadmete tootjad hoolega – kõigi tootjate kogusummas on see pingutus aga lihtsalt kujuteldamatu – et teenus saaks üha atraktiivsem, sest see tagab müügiedu, mis omakorda tagab vorsti leiva peale (või lihtsalt leiva/riisiraha) nii tootjale, turustajale kui ka reklaamiandjale, eksole, jne, jne. Lisagem siia juurde pesuehtne looduslik valik, mis sõelub halastamatu tõhususe ja järjekindlusega meie mentaalsele söögilauale just selle kõige-kõige kleepuvama löga.

Mida atraktiivsem teenus, seda kergemini ja seda tugevama loomuga inimesed jäävad selle otsa siplema – juba definitsiooni poolest, eksole! Ilma, et neil oleks enam tagasipääsu oma loomuliku arengu juurde. Meelelahutuskolli plahvatuslikult kasvavat isu pole raske ekstrapoleerida tulevikku – juba lähiaastatel ootab ees punkt X, mil ka kõige kindlameelsem mudilane vannub üha kütkestavamatele ahvatlustele jäädavalt alla. Täpsemalt vaadake näiteks filmist „Idiocracy“ (2006), mis, tõsi küll, on lapsikult optimistlik, nagu kauges minevikus vändatud ulmekad ikka.

Mäletan täpselt seda pärastlõunat kui avastasin enda elu armastuse, bioloogia. See sündis sihitust hulkumisest, venna ja paari sõbras seltsis, linna servas tühermaal. Äkki märkasime selgeveelist kraavi, mille „võlumaailma“ (tsiteerides samasugust kogemust akvaariumi-guru Mark Mahlinilt) veetaimede vahel kihas kõige fantastilisemaid veeloomi, kelle uurimine sai sellest hetkest mulle kireks. Ühegi loodusharidusprogrammi ega mentori käsi polnud siin mängus, iseavastamise rõõm oli ehk pool kogemuse võlust!

Kuidas märkaksid seda võlumaailma tänapäeva lapsed? Kuidas anda Spidermani kõrval šanss tavalisele ämblikule? Ma ei näe turumajanduses sellist hooba.