Keskkond või loodus?

(Eesti Looduse toimetajaveerg, juuli 2007)

On suvi, rannahooaeg. Kusagil beach’il teeb tabava servi pealinna ülikooli energeetikaspetsialist, mõnel teisel päästab keskkonnaministeeriumi ametnik ennastsalgavalt palli, ise kõhuli päikesekuuma liiva kukkudes. Ühes Põhja-Eesti jões sebib tammi taga nõutu forell.

Ühel juunihommikul helistas toimetusse väga kuri mees. Toimetaja Ann oli üsna kohkunud. Mees keeldus end tutvustamast, kuid tema jutt oli seda raevukam ja kiirem. Teda ärritas eelmisel päeval Postimehes ilmunud nupuke, milles meie peatoimetaja Toomas seadis kahtluse alla Eesti hüdroelektrijaamade keskkonnasõbralikkuse. Nupuke tugines kalateadlaste poolt Eesti Loodusele avaldamiseks usaldatud materjalil.

Kuri mees selgitas Annele selle materjali tagamaid. Nimelt, nii kalateadlased kui (vist) ka Eesti Loodus on ära ostetud. Kelle poolt täpselt, see jäi pisut segaseks. Teine võimalus, et kogu kolmik – teadlased, loodusajakirjanikud ja hüdroelektrikud – kähmlevad maksumaksja (keskkonnainvesteeringute keskuse) raha pärast, püüdes üksteisel “konti hambust” tirida. Arutasime toimetuses isekeskis seda kõnet hiljem, kuid rohkem me sisulist sõnumit taastada ei suutnud. Vabandame! Kutsume kurja meest üles julgemalt kogu petuskeem meie ajakirja veergudel avalikustama!

Tegelikult oli kalateadlaste radikaalset seisukohavõttu Eesti Looduses avaldamiseks toimetades selge tõesti, et see ei tohiks jääda ühepoolseks. Seepärast palusin kirja teel nõusolekut teksti kommenteerida mitmelt inimeselt kes kas vaieldamatult on ala asjatundjad, või vähemalt peaksid seda olema oma ameti tõttu. Nendeks olid pealinna ülikooli professor ja hüdroenergeetika vast suurim spetsialist Eestis; Eesti hüdroelektrijaamade taastamise üks peamisi ja staažikamaid eestvedajaid; Eesti Energia keskkonnajuht ning keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakond. Rõõmuga võin teatada, et üks neist juba soostus pakkumisega ning tema nägemuse olukorrast leiate käesolevast ajakirjanumbrist koos algteksti, kalateadlaste looga. Eesti Energiast saime küll nõusoleku, kuid pole veel saanud kommentaari ennast. Teistele soovime päikselist puhkuse jätku, siiski lootes et nad oma postkasti sügisepoole taasavades Eesti Looduse kirja hoolimatult kõrvale ei heida.

Mulle, õndsale kõrvaltvaatajale, kes küll väga usinalt elektri lutti imeb, kuid seda enam ehmub ja üllatub, kui jutuks tulevad selle tootmise keskkonnamõjud, kangastub kolm pilti võmalikust TEGELIKUST olukorrast. Esiteks, ehk tõesti on “kurjal mehel” õigus: hüdroenergia tootmine pole loodusele kahjulik, või siis pole looduse kahjustamine kahjulik meie ühiskonnale. Kogu kalateadlaste hala tuleneb hoopis murest oma kõhnukese kroonupajuki pärast, mida ohustavad sama meepoti kallale asunud taastuvenergeetikud.

Teiseks, ehk on hüdroenergeetikud tõesti paadunud kurjategijad? Maksumaksja rumalusest õngitsevad suuri kasumeid, esinevad looduse sõpradena, sisimas sellest vähimatki hoolimata. Parafraseerides tuntud laulusalmi: “lilledele ja loomadele sosistavad kõrvu / et neid kõiki armastavad, tegelt käigu põrgu!” Kus vaja, näiteks Aasta Veesäästu auhinna saamisel (AS Eesti Veejõud, aastal 2002) taovad rusikaga vastu rinda, et siis ebamugaval hetkel varjuda (kummalisel kombel ei leidnud ma internetist mainitud äriühingu kontakte). Kui need silmamoondajad kaoks, saaksime vabamalt hingata!

Kolmas pilt on kõige kurvem. Inimesed on taastumatu elektri nõela otsa juba nõnda kõvasti kinni jäänud, et sellest supist loodussõbralikku teed välja ei olegi. Üritame hüdroelektriga – hävib jõeelustik, püstitame tuulikud – hakkavad linnuteadlased hirmunult sädistama, põletame taimi – aga kuhu läheb süsihappegaas? Pilvisesevõitu on ka helge tulevik, mida meile tõotab Soome lahe põhjagraniiti kaevatud tuumajaam. Nagu eelmises Eesti Looduses ennustas filantroop Jakob von Uexküll: selginema hakkab piir keskkonnakaitsjate ja looduskaitsjate vahel. Nende, kes muretsevad eelkõige inimkonna tulevase heaolu pärast ja nende, kes nõuavad, et ka muudele elusolenditele väga liiga ei tehtaks, vahel. Nii tore oleks mõelda, et need eesmärgid on sügavalt sisult üks ja seesama, kuid kas siiski on? Meie paljuimetletud lemmikloomad – Majanduskasv ja Elukvaliteet – on sirgunud planeedi kaasasukaid lömaks tallavaiks peletisteks.

Tegelikult, lugedes tänaseid kahte ekspertarvamust, millest mõlemast aimub nõutus ja mure mitte ainult iseenda tuleviku pärast, jääb mulje, et pall on riigi väravas.