(Eesti Looduse toimetajaveerg, august 2013)
Elas kord puuk. Oma
liigikaaslaste seas paistis ta välja erakordse andekuse, või nagu tänapäeval
öeldakse, ambitsioonikuse poolest. Kui teised puugid imesid end, nii,
metsmaasika mõõtu, et heita siis mõnusasti rohu sisse leiba luusse laskma, siis
meie kangelane ei peatunud enne, kui oli tubli pöidlaotsa tüsedune! Vaat nüüd
olen ma oma potentsiaali maksimaalselt realiseerinud, mõtles ta.
Aga nagu ikka,
juhtus mööda lendama iginäljane vares. Teda ei tulnud puugi andekuses kaks
korda veenda. Toksti – ja meie suur talent realiseerus kiiremini kui oleks
karta osanud.
Mis siin pikalt
keerutada, nii lühike see muinasjutt oligi.
Ja paralleele päriselust pole samuti vaja kaugelt otsida.
6. juuni
Õhtulehes kirjutas reporter Kais Allkivi: „[Peeter] Helme hoiatab, et siiamaile
kipub migrantide põhjakiht. Julgen vastu vaielda: vaevalt et laisad ja
harimatud, kes loodavad hõlpsalt ära elada, sellele karmi kliima, keerulise
keele ja kehvavõitu sotsiaaltoetuste süsteemiga maale tormi jooksevad. Eestis
tuleb tööd teha – selleta ei tasu loota, et katus on nagunii pea kohal ja riie
seljas. Sestap pole – vähemalt lähiajal – põhjust immigrandihordide hirmus
väriseda.“
Mul on väga hea
meel, et ma pole ainus, keda meie riigi rahaline vaesus rõõmsaks ja rahulikuks
teeb! See, et hoolimata suurest ähkimisest ja puhkimisest pole me staažikamatele
õhtumaa puukidele (veel) kannule jõudnud. Loodetavasti on tubli Õhtulehe
reporteri moodi mõtlejaid palju.
Selliseid
avaldusi tehes koliseb mul muidugi jala otsas nn Dawkinsi ämber – mida mina,
parajalt paks ja parimas eas toimetajahärra ka rahalisest vaesusest tean!
Proovigu ma ise saja euroga kuus hinge sees hoida! Parem tõesti ei proovi, eks
olen ju minagi luust ja lihast inimene nagu kõik puugid. Osundan pigem mõtlemapanevat
fakti, mille tõi 19. juuli Maalehes välja vanameister Toomas Paul: „Majandusteadlane
Kaupo Vipp on välja arvutanud, et praegu tarbib keskmine kodanik arenenud
riikides energiat kogustes, mis võrdub 147 inimese füüsilise tööga.
Orjandusliku ajastu mõistes töötab meist igaühe heaks ööpäev läbi ligi sada
viiskümmend orja.“
Elul on esmapilgul
vägagi kummaline meetod tekitamaks meis õnnist rahulolu - tuleb meid lihtsalt
piisavalt kaua klohmida. Vahel, kui on tuju, annab ühe obaduse veel pealekauba,
siis ütleme ilusti aitäh ka. Ma ei tea miks küll, aga teinekord on elu hoopis
sadistlik ja kultiveerib meis piinavat rahulolematust. Sellekski on tal geniaalselt
lihtne ja mõtlemapanev meetod – tuleb hakata riburadapidi järjekindlalt meie
soove täitma.
20. augustil
sööme torti ja tähistame oma riigi 22. taasiseseisvumispäeva. Juba teist aastat
oleme olnud formaalse riigina vabad kauem kui kunagi varem. Palju õnne!