laupäev, 8. november 2014

Puugi seiklused



(Eesti Looduse toimetajaveerg, august 2013)

Elas kord puuk. Oma liigikaaslaste seas paistis ta välja erakordse andekuse, või nagu tänapäeval öeldakse, ambitsioonikuse poolest. Kui teised puugid imesid end, nii, metsmaasika mõõtu, et heita siis mõnusasti rohu sisse leiba luusse laskma, siis meie kangelane ei peatunud enne, kui oli tubli pöidlaotsa tüsedune! Vaat nüüd olen ma oma potentsiaali maksimaalselt realiseerinud, mõtles ta.

Aga nagu ikka, juhtus mööda lendama iginäljane vares. Teda ei tulnud puugi andekuses kaks korda veenda. Toksti – ja meie suur talent realiseerus kiiremini kui oleks karta osanud.

Mis siin pikalt keerutada, nii lühike see muinasjutt oligi.  Ja paralleele päriselust pole samuti vaja kaugelt otsida.

6. juuni Õhtulehes kirjutas reporter Kais Allkivi: „[Peeter] Helme hoiatab, et siiamaile kipub migrantide põhjakiht. Julgen vastu vaielda: vaevalt et laisad ja harimatud, kes loodavad hõlpsalt ära elada, sellele karmi kliima, keerulise keele ja kehvavõitu sotsiaaltoetuste süsteemiga maale tormi jooksevad. Eestis tuleb tööd teha – selleta ei tasu loota, et katus on nagunii pea kohal ja riie seljas. Sestap pole – vähemalt lähiajal – põhjust immigrandihordide hirmus väriseda.“

Mul on väga hea meel, et ma pole ainus, keda meie riigi rahaline vaesus rõõmsaks ja rahulikuks teeb! See, et hoolimata suurest ähkimisest ja puhkimisest pole me staažikamatele õhtumaa puukidele (veel) kannule jõudnud. Loodetavasti on tubli Õhtulehe reporteri moodi mõtlejaid palju.

Selliseid avaldusi tehes koliseb mul muidugi jala otsas nn Dawkinsi ämber – mida mina, parajalt paks ja parimas eas toimetajahärra ka rahalisest vaesusest tean! Proovigu ma ise saja euroga kuus hinge sees hoida! Parem tõesti ei proovi, eks olen ju minagi luust ja lihast inimene nagu kõik puugid. Osundan pigem mõtlemapanevat fakti, mille tõi 19. juuli Maalehes välja vanameister Toomas Paul: „Majandusteadlane Kaupo Vipp on välja arvutanud, et praegu tarbib keskmine kodanik arenenud riikides energiat kogustes, mis võrdub 147 inimese füüsilise tööga. Orjandusliku ajastu mõistes töötab meist igaühe heaks ööpäev läbi ligi sada viiskümmend orja.“

Elul on esmapilgul vägagi kummaline meetod tekitamaks meis õnnist rahulolu - tuleb meid lihtsalt piisavalt kaua klohmida. Vahel, kui on tuju, annab ühe obaduse veel pealekauba, siis ütleme ilusti aitäh ka. Ma ei tea miks küll, aga teinekord on elu hoopis sadistlik ja kultiveerib meis piinavat rahulolematust. Sellekski on tal geniaalselt lihtne ja mõtlemapanev meetod – tuleb hakata riburadapidi järjekindlalt meie soove täitma.

20. augustil sööme torti ja tähistame oma riigi 22. taasiseseisvumispäeva. Juba teist aastat oleme olnud formaalse riigina vabad kauem kui kunagi varem. Palju õnne!

pühapäev, 2. november 2014

Suitsiiditerroristid

(veebruar 2014)

Täna hommikul poole kaheksa ajal tööle tulles oli linnas erakordselt puhas, kevadine õhk - väheke alla nulli, taevas hele ja tipptundi pole ka veel peal, see algab teatavasti kell kaheksa. Kõndisin ja kõndisin ja valisin ikka kohti, kust saaks teed pikemaks lõigata.

Kuskil korrusmajade vahel õuealal töristas mulle madalatel tuuridel vastu üks volvo. Esiaken oli alla lastud, seetõttu jäi silma juhi nägu. See ei olnud roosa ega punane - see oli lausa lilla, purpurne. Kuigi ta ei olnud paks ega midagi. Ülestõstetud käes tossas sigaret.

Järgmisel hetkel möödus must auto tagaots ja hommikuvärskus oli mõneks hetkeks peoga pühitud. Asendudes vana hea rämeda diislitossuga. Vaid mõneks hetkeks - kuid hommiku lumm oli läinud, jättes järgi tavalise halli urbanistliku räntsti tööle räntsti koju rähklemise meeleolu, kriipsutades seda veel justkui paksu rasvase pliiatsiga alla.

Siis sain selle sõna välja öeldud, õigemini mõeldud. Suitsiiditerroristid.

Öeldakse

Öeldakse, et viisakas on alati autojuhile tänulikult noogutada, kui ta sind vöötrajal üle tee laseb. Muidugi, miks mitte. Elementaarne viisakus.

Muuseas, kas olete kunagi tähele pannud kui paljud autojuhid noogutavad meile tänulikult kui laseme nad läbi väljaspool vöötrada?

Elame veel päid-jalgupidi tõllakeskses feodaalajastus.

Mis meid päästaks?



(Eesti Looduse toimetajaveerg, aprill 2014)

USA endine president, särasilmne ja terane vanahärra Jimmy Carter ütles selle ausalt välja – Venemaa oleks Krimmi võtnud niikuinii, pole mõtet selle ümber rohkem võimelda. Sest enamik sealsetest inimestest peab end venelasteks ja tahab Venemaaga liituda.

Mida oleks meil Carterile vastata? Kui näiteks kahe kuu pärast kuulutataks välja Lasnamäe vabariik, mille elanike enamik palub end võtta naaberriigi koosseisu. Vähemalt vormilises mõttes (kui eelnev propagandatöö välja arvata, näiteks „uuskodanike stipendium“ vms hea tahte avaldus Venemaa poolt) oleks ju tegu kõige ehedama rohujuuretasandi osalusdemokraatia, kodanikuühiskonna ja-mis-need-ilusad-moodsad-sõnad-kõik-ongi avaldusega.

Veider oleks ju väita, et meie, ülejäänud Eesti elanikud teame paremini, mis lasnamäelastele hea on, kui nad ise. Samamoodi oleks veider väita, et Lasnamäe vähemuse arvamus on kuidagi väärtuslikum kui enamiku oma. Või hakata elanikke lahterdama selle järgi, kes kui kaua on Eestis elanud – isegi kui see argument veel töötaks, sest üha suurem osa võõrkeelsest ja -meelsest rahvastikust on nii või naa sündinud juba siinsamas, Eesti on neile sõna otseses mõttes nii isa- kui ka emamaa. Igaüks on ju inimene, eksole, ükskõik kuhu ja kunas elusaatus teda või tema perekonda on paisanud või mis keeles ema hällilaule on laulnud. Vanemate „patte“ (immigratsiooni) laste kaela nuhelda oleks juba sootuks kurjast?

Eesti põhiseadus, nimelt selle teine paragrahv meie territoriaalse terviklikkuse kohta on muidugi ilus asi, paraku ainult eestlaste endi jaoks. Ameerika maksumaksjal (rääkimata miljardist hiinlasest) ei saa olla sellest vähem sooja ega külma kui juba on.

Rahvusvahelise õigusega vehkida kah varsti enam ei õnnestu. Seesuguse strateegia edu tagavad vaid „lääne huvid“ siinmail, mis aga paraku koonduvad üha rohkem meist mõned kilomeetrid põhja poole, nimelt Soome lahe põhja. Vene gaasist jm loodusvaradest on mõistagi jutt. Rammus Õhtumaa on üha näljasem ja poti põhi üha selgemalt näha.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ... mitte küll otsesõnu, sest abi tuleb meile hoopis teiselt poolt maakera, Rio de Janeirost. Pean silmas ikka sedasama vana head 1992. aasta lepet, millega maailma üldsus tunnistas loodusliku mitmekesisuse tähtsaks väärtuseks iseenesest.

Ökosüsteem on kokkuvõttes seda stabiilsem ja turvalisem, mida rohkem on seal liike, kooslusi, alleele jms elemente. See on paraku ainus põhimõte, mille järgi on meie keelel ja kultuuril muu maailma silmis mingit pragmaatilist väärtust.

Igaüks meist teab mõnd näidet, kus mõni inimene vääriks hädasti loomakaitseseaduse kaitset. Samamoodi ei maksa häbeneda inimkultuure looduskaitse raamesse hõlmata. Kui ikka väljasuremisohus orhidee kipub muule toredale taimestikule jalgu jääma, tuleb tema platsi hooldada, muidu oleme tast varsti lihtsalt ilma. Sellest oleks ju kahju – ütleb meile Rio konventsioon. Samamoodi tuleks hooldada pisikesi rahvusi ja hoida nende platsi. Võibolla see ongi meie ainus võti maailma vägevate südamesse, õlekõrrena habras küll, aga vähemasti vaba topeltmoraali painetest.

Orhidee ainulaadselt kaunis õis tuleks kaitsekorralduskava läbisurumisel muidugi kasuks.