Autod linnas kui ühisvara tragöödia

(Eesti Päevaleht, 16.12.2013; pälvis ühehäälse hukkamõistu umbes 150 kommenteerijalt)

1968. aastal avaldas California ülikooli professor Garrett Hardin maailma mainekaimas teadusajakirjas Science oma tänini kuulsa essee „Ühisvara tragöödia“ („The tragedy of the commons“). Seal sedastas ta nukra oletuse, et inimkonda ees ootav keskkonnakatastroof kuulub probleemide hulka, millel ei ole „tehnilist lahendust“.

Sellise probleemi näitena tõi ta meilgi hästi tuntud trips-traps-trulli mängu (juhuks kui arvutipõlvkond ei mõista, millest jutt, siis mängu ingliskeelne nimetus on tick-tack-toe). Sellel lastemängukesel pole samuti tehnilist lahendust – kui vastasmängija reeglitest aru saab, pole võimalik teda korrektselt moel võita, ükskõik kui hoolega sa ei pinguta ega harjuta. Selleks, et mäng võita, tuleks lahti ütelda selle reeglitest, näiteks teha mitu käiku järjest.

Samamoodi on olukord inimkonna ühisvara ammendumisega – olgu selleks siis maailmameri, puhas õhk, kasvõi kliima. Ühisvara mõiste all pean silmas, et pole korralikku kokkulepet, kes kui palju kõnealust ressurssi kasutada tohib. Korraliku kokkuleppe all pean silmas sellist, mis välistab oma piiridest üle astumise, või teeb selle vähemalt tarbetult kulukaks, näiteks mõjuka karistussüsteemi abil.

Hardin nentis, et oma loomuomase ahnuse tõttu laostame ühisvara vältimatult, ja pigem varem kui hiljem – ning seda isegi siis, kui oleme täiel määral teadlikud, et tagajärjeks on ka meie endi hukk. Seesugune „ühisvara tragöödia“ kuulub probleemide hulka, millel pole tehnilist lahendust. Ükskõik kui palju teadlased ja insenerid ei pingutaks, probleemi pole võimalik lahendada ilma mängureegleid muutmata, st ilma korraliku, mõjukat karistussüsteemi hõlmava kokkuleppe sõlmimiseta, kes ja kui palju täpselt mingit ressurssi kasutada tohib.

Miks me siis ometi nii arutult ühisomandisse suhtume? Nõukogude ühiskonda kogenud mõtleval inimesel sellist küsimust ilmselt ei tekigi. Ülejäänute jaoks toon Hardini enda kasutatud näite ühest 19. sajandi pamfletist. Selles jutukeses karjatab kolm karjust igaüks oma lambakarja ühisel piiratud mägikarjamaal. Kõige rohkem n-ö jooksvat tulu saab mõistagi see, kelle karjas on kõige rohkem loomi. Kuigi kõigile karjustele on selge, et liigse koormuse käes hävib rohi karjamaalt lõpuks ära, ei suuda end enam taastoota, võtab siiski igaüks loomi oma karja üha juurde – sest kui tema ei võta, siis keegi teine võtaks ju nagunii. Karjamaa ammendub nagunii, senikaua tasub nautida võimalikult head elu.

Ühisvara tragöödia põhimõte on lihtne. Ühisvarasse panustades (või seda näiteks tuleviku tarbeks säästes) toob indiviid kasu kogu omanikeringile, seda kasutades aga vaid iseendale. Seega koguneb viimast käitumisviisi eelistades isiklikku kaukasse kokkuvõttes rohkem hüve. Nii ongi bioloogilisel olendil optimaalne valida just see tee.

Lahenduse tooks vaid kokkulepe ja karistussüsteem. Karjused lepiksid kokku täpse arvu kui palju tohib igaühel lambaid olla, ja see, kelle karjas esimesena nähakse üleliigset elajat, saaks oma kahe naabri käest piisavalt meeldejääva keretäie, et edaspidi üleannetusest hoiduda. Või jagatakse maalapp kolmeks ja seatakse sisse tõhus piirivalve. Nii või teisiti, sisuliselt jaotatakse ühisvara eraomanditeks.

Mis on sel kõige pistmist autodega linnaruumis? On, ja väga otseselt. Tegemist on ühisvara tragöödia ühe kõige ilmekama näitega, mis puudutab iga linlast isiklikult ja iga päev.

Kui mõni lugeja võtaks vaevaks mõnel päeval liigelda linnas omal jalal, näiteks jalgsi või jalgrattal, ning hoiaks silmad-kõrvad-nina lahti, siis võiks ta veenduda kahes tõsiasjas.

Esiteks, linnaruum on autode tõttu märgatavalt saastunud. Eelkõige muidugi heitgaas, nano-osakesed jms õhusaaste mille pilvekesi peab ta iga mõne sammu tagant sisse hingama isegi hõreda liiklusega tänavatel, suurematel tänavatel moodustab see aga pideva haisva fooni, mida teadlikult varsti enam isegi ei märka. Täpselt sama kehtib mürareostuse ja liiklusohu kohta. Kõigi nende teguritega suudab inimene harjuda, aga seda vääramatumalt tapavad nad meie vaimset ja füüsilist tervist, küsige ükskõik millise eriala arstilt kui ei usu.

Teiseks, autosid vurab ringi ilmselgelt ülemäära. Enamikus autodes istub vaid üks-kaks inimest ilma mingi märkimisväärse pagasita. Neist valdav enamik on piisava tervise juures, et saaksid oma käigu tehtud ka kondiauru jõul või ühistranspordis.

Kuidas saavad need kaks esmapilgul karjuvas vastuolus asjaolu meie ühisruumis nii rahumeeli koos eksisteerida, seda pole nüüd ehk vajagi pikemalt seletada. Paraku on avalik linnaruum klassikalise ühisvara staatuses. Kes saastab seda autoga, see topib (või asetab leebelt, kui see sõnastus meeldib rohkem) ühisvara oma taskusse, seega käitub elusolendina optimaalselt. Kes aga võtab vaevaks liigelda vähem saastaval moel, see säästab ühisvara, st käitub ebaoptimaalselt. Lihtne nagu karjuste pamflett.

Peale selle, et autoga saab oma sõidud kiiremini ja vähem lihaseid ning tahtejõudu pingutades tehtud, on auto sisuliselt ka justkui pisike oaas kõrbes, igaühe isiklik enklaav kus hoida rikutud väliskeskkonnast soodsamat sisekliimat – nii müra kui ka liiklusohtu summutab autosalong väga tõhusalt, ka õhu koostist saame siin ventilatsiooni- või aknanuppu oskuslikult käsitades tunduvalt parandada. Käivitub positiivse tagasiside ahel: mida rohkem autosid linnas ringi vurab, seda vähem tervislikuks muutub linnakeskkond autost väljaspool olijatele – ning seda suhteliselt tervislikumaks autosistujatele. Nii on ka senistel jalakäijatel üha kasulikum varjuda igaüks oma isiklikku plekkmulli, veeretada tänavatele veel üks saastaja. Mida rohkem autosid on, seda rohkem neid juurde tuleb.

Samamoodi nagu Garrett Hardin väidab, et trips-traps-trulli mängule pole tehnilisi lahendusi, võib ka väita, et linnaautode probleemile pole tehnilisi lahendusi: siin ei päästa laiemad ega paremini lapitud tänavad, võimsamad „läbimurded“, rohkem ristmikutasandeid ega avaramad sissesõiduteed linna. Vastupidi, need hoopis süvendavad probleemi, lõdvendades füüsilisi piire, et tragöödia saaks seda täielikumalt välja joonistuda.

Mida siis teha? Milliseid mängureeglite muudatusi pakun, et mitte lõpetada ühisvara põhjaliku laostumisega, nagu suurlinnade sudu, valglinnastumine ja tundidepikkused ummikud, mis on meile hästi tuttavad kasvõi siitsamast Lääne-Euroopa „heaoluühiskondadest“. Rääkimata kõrvaklappides undava muusika ja kapuutsi alla varjunud lastest, kes on isoleerinud ennast eemaletõukavast keskkonnast kuni otsese liiklusohtu tormamiseni välja.

Võimalusi on palju, alustades kasvõi kõige lihtsamast, aga ka kõige korruptsioonihapramast meetodist nagu pistelised trahvid „muidusõitjatele“. Pisikeses küll, aga heas lootuses jätaksin valiku liiklusasjatundjate ja selle rakendamise riigi hooleks, kes õigupoolest just seesugusteks töödeks ju loodud ongi. Ilma nimetatud instantside otsustava osaluseta jääks see jutt nagunii vaid soojaks õhuks.

Autosõit linnas ilma hädavajaduseta pole tänapäeval enam staatusesümbol, nagu ehk veel viisteist aastat tagasi. Täpsemalt – on, aga mitte enam heas mõttes. Süümetundlikumad inimesed on sellest juba aru saanud, jätavad oma saastavankri igal võimalusel garaaži ja sukelduvad päevast päeva ennastsalgavalt ligimeste poolt mürgitatud linnamiljöösse kas jalgsi või jalgrattal.

Seda olulisem – ja seda rõhutab ka Hardin oma ajaloolises essees – on aga mitte jääda ühisvara tragöödiate puhul lootma, et inimeste südametunnistus probleemi lahendaks. Vastupidi, püsiv olukord kus puudub korralik karistussüsteem, aga ometi on olemas tõsine alus süütundeks, invaliidistab vastutustundlikumaid inimesi, loob hea kasvupinnase süüdimatusele ja külvab kokkuvõttes palju korvamatut kurja. Pall on puhtalt omavalitsuste väravas.

Valimisliit “Jalgratas”

(kalevi alla lükatud ajalehes Postimees, 26.11.2013)

Nägin ühel öösel erakordselt selget unenägu. Nojah, linnavalitsus, või volikogu, või kes neid asju otsustab, oli aru saanud, et vanaviisi jätkata oleks rumalus. Pääseteed nähti jalgratastes.

Nii ebarealistlik mu unenägu ei olnud, et meie linn oleks seal kuidagi rikkamaks saanud. Raha oli endiselt vähe ja väga vähe. Kuidagi polnud mõeldav minna Põhjamaade teed, rajada tänavate äärde korralikud, sõiduteest ohutusribaga eraldatud jalgrattateed. Pealegi, paljud tänavad on ju nii kitsad, et selline ehitustöö nõuaks majafassaadide lammutamist.

Selle asemel tehti teoks lihtne ja geniaalne, lausa saalomonlik lahendus, otsekui võluvits, mis ühtaegu muutis jalgrattal liiklemise imemugavaks kui ka rahustas ja leevendas autoliiklust. Ning pealekauba ei läinud ka kuigi palju maksma (suhtarvudes muidugi, võrreldes näiteks üheainsa kahetasandilise ristmikuga).

Esimese etapina keelati kitsamate tänavate ääres autode parkimine. Selle asemel loodi igasse linnaossa, igast elamust mõistlikule kaugusele avarad parkimisplatsid või -majad, kuhu autoomanikul tuli küll mõned minutid kodust jalutada/vändata ja tahes tahtmata selle käigus veidi värsket õhku hingata, aga see-eest sai oma isiklikku raudruuna hoida korraliku parklakaamera silma või koguni katuse all.

Loomulikult tohtis endiselt parkida majadevahelisel õuealal. Ja tohtis peatuda, et laadida peale või maha kaupa või inimesi. Ja liikumispuudega inimestele leiti parkimisvõimalus muidugi kodu juures - nende hulk aga hakkas linnas ühtäkki imeväärse kiirusega kahanema - kuid sellest edaspidi.

Teise etapina maaliti, hoolimata tee laiusest, kõigi tänavate äärde jalgrattateed. Jah, tõesti, kõigi. Uhked värvilised, nagu autojuhtide poolt kirutud Tartu Veski tänava kampaanialõik (Martin Pau, “Suur maalritöö”, Postimees 2. okt. 2013). Ruum selleks vabanes varasema parkimisruumi arvelt. Samuti tuli paljud kitsamad tänavad nüüd muuta autodele ühesuunaliseks, sest kaks autorida ei mahtunud kahe kõnnitee ja kahe rattarea vahele enam ära.

Muidugi oli omajagu mässamist liiklusskeemi ümberkujundamisega, aga see polnud sugugi võimatu. Teame ju hästi, et linnas on väga vähe kohti, kuhu viib vaid üks tee, mis seega peaks tingimata olema kahesuunaline. Muuseas – operatiivsõidukid said endiselt liigelda ka vastassuunalistel tänavatel, kusjuures see oli isegi märksa hõlpsam kui praegu samasuunalises autodevoolus.

Ülejäänu oli juba nipet-näpet. Põhiliselt üksikute tänava äärekivide laugemate vastu vahetamine, et jalgratas (sh inva- ja veojalgratas, talvel aga suusad ning tõukekelgud) saaks sealt mugavalt üles ja alla.

Paljud linnaelanikud muidugi vandusid tulist kurja. Tule taevas appi, sama tee, mis ma varem pidin käima bussi peale, pean nüüd käima lihtsalt selleks, et oma auto parklast kätte saada! Ning nende neetud ühesuunaliste tänavate tõttu venib ju iga sõiduteekond nüüd peaaegu sama pikaks kui jalgrattaga vändates! Tõsi, ummikud ja autojärjekorrad kadusid ning seetõttu sõiduaeg tegelikult hoopis vähenes – aga sellestki edaspidi.

Üleüldse tundus kogu see ümberkorraldus kuidagi kohatu. Mujal Euroopas ju nii ei tehta! Kas me tahame mingid imeloomad olla, keda kõik vahivad nagu vasikas uut väravat?

Ent märksa rutem kui oleks osanud oodata hakkas uus süsteem ilmutama oma hämmastavaid väärtusi.

Loomulikult ei räägi ma siin drastiliselt vähenenud naftakulust ega süsihappegaasiheitest. Naftatipust, kliimasoojenemisest ega maailma ajaloo suurimast liikide väljasuremise lainest. Isegi mitte meie oma Maarjamaa paekivimaardlatest, mille avamine aeg-ajalt ühiskonnas paanilisi võbelusi tekitab (meenutagem Nabala juhtumit), aga mida vääramatult nagu muinasjutulohe neelab lõputu teede ja tänavate remont kõikjal Eestis. Need kõik on toredad sõnakõlksud küll, aga olgem ausad, keskmine linnakodanik haigutab niisuguse roheudu peale oma lõualuud paigast.

Räägin hoopis linlaste endi elukvaliteedist, igaühe isiklikust, käegakatsutavast heaolust n-ö siin ja praegu.

Eelkõige pole muidugi midagi imestada, et linnas ringi sõitvate autode hulk hakkas kahanema. Pisimugavuste vähenemisest oli juba juttu – autoni jõudmiseks tuli paar tänavahet jalutada, ühesuunalised tänavad tingisid mõne kvartali võrra pikema sõiduteekonna. Aga see kõik polnud kaugeltki peamine. Kummalisel kombel sai visalt ja justkui vastu tahtmist alanud protsess aina hoogu juurde. Käivitus salapärane ahelreaktsioon – mida rohkem kõikjal lärmav ja laiutav automass kokku kuivas, seda rohkem … see kokku kuivas.

Põhjusi võib vaid aimata. Esiteks, autode vähenedes muutus omal jõul liiklemine üha tervislikumaks – õhusaastet, müra ja liiklusohtu jäi üha vähemaks. Anakronistlik väljend “liikumine värskes õhus” muutus linnaruumi kohta pisitasa tõepoolest taas kohaseks. Enam ei hoiatanud arstid, et parem üldse kodus istuda, kui linnatänaval tervisejooksu teha.

Vähegi arukam linnakodanik ruttas seda võimalust ära kasutama ja hakkas oma käike tegema sihipäraselt jalgrattal või lausa jalgsi. Esmase värske õhu “haisu” said paljud ninna just hommikul kodust eemal asuvasse parklasse jalutades. Nii muutus inimeste rutiinne tööle-kooli-lasteaeda-koju liiklemine endise närvilise-saastase autotoolipooltunni asemel otsekui tervisespordiks. Kukalt kratsisid nii närvi- südame- kui ka vähiarstid: kuhu kaovad patsiendid? Rääkimata kaalu- ja seljavaevuste hüppelisest leevenemisest.

Täpsemalt oskavad kommenteerida vast semiootikud ja psühholoogid, aga küllap mängis rolli ka teine, märksa peenem mehhanism. Ilma-asjata-autosõitjate peale hakati tasapisi vaatama viltu. Kas sul oma jalgu all polegi, et pead tööle kaasa vedama mürgiselt tossavat rauakolakat – kontorikoridoris suudad justkui püsti seista ja isegi kõndida? Kas sul oma laste tulevikust kahju pole, et aheldad nad lasteaaeda minekuks umbsesse plekkkasti jäiga plastraami külge? Hea küll, et sul on enda tervisest ükskõik, aga kas teiste tervis sulle midagi ei maksa? Hea küll, et sul on teiste tervisest ükskõik, aga kas su enda tervis sulle midagi ei maksa? Meile maksab küll – haigekassa on niigi üle koormatud. Seda ei öeldud otse välja – aga inimesed haaravad üksteise mõtteid ja hinnanguid ju õhust.

Linnakodanike silmilt langes justkui mingi kae. Imiku enesestmõistetavusega olime siiani pidanud olulisemaks ühiskonnaliikmeks seda, kel suurem ja läikivam tõld, ja püüelnud vaid ise nende sarnaseks. Nagu muiste, feodaalajastul, lihtsalt seetõttu, et nende võimuses on teha rohkem haiget. Nüüd oli kõik teisiti, ja seda tajusid ka autojuhid ise. Hoolimata sellest, kas tegu oli vöötraja, õueala või linna peamagistraaliga, hakkasid nad vabatahtlikult andma eesõigust jalakäijatele ja selles ei nähtud midagi kummalist.

Kui tänapäeva linnatänavatel ringi vaadata on lihtne veenduda, et kümnest autost üheksas istub vaid üks-kaks inimest ilma mingi olulise pagasita. Ja viiekümnest autost neljakümne üheksas istub inimene, kel poleks mitte üksnes võimalik vaid ka isikliku tervise huvides väga soovitav liigelda pigem kondiauru jõul. Kõik need mõttetud autod kadusid mu unenäos ajapikku linnapildist. Autosid sai ühtäkki viiskümmend korda vähem!

Mingi seltskond kolis linnast sootuks minema. Siin ei saa ju “bisnist” teha! Ei saa aru, on need inimesed või ufonaudid siin kolkas – millest me üldse räägime, mingi kummaline väärtussüsteem – kuhu jäävad kiirus, kiirendus, kubatuur, üksteisest ülesõitmine kui lahja elusupi ainukesed vürtsid?

Kõige ettearvamatum oli aga kõikjal laiutava ja lärmava autodemassi järsu vähenemisega kaasnenud mõju inimsuhetele linna avalikus ruumis, n-ö vaimsele miljööle. Tasapisi hakkasid tänaval kõndijad jälle nina kapuutsi seest välja pistma ja isegi kõrvaklapid unustati üha sagedamini taskusse. Kivistunud pilguga, enda ette põrnitsevaid kühmus ruttajaid tabas justkui mingi vabanemine - vaadati vastu tulijatele otsa, linnatänaval oli võimalik rahulikult, pooltoonidega vestelda ja isegi kõige aremad julgesid üha sagedamini tuttavatele tere öelda ning paar sõna juttu puhuda. Tõesõna, isegi koosolekuid sai pidada otse oma kontori eest tänaval, kui umbne toaõhk ära tüütas. Kevadeti võis otse kesklinnas endise üdini painava autodemüha asemel kuulda hoopis linnulaulu.

Linn muutus justkui üleni pargiks. Heli kõrval lisandusid senisele räpasele hallile pildile ka värvid. Näiteks selgus, et lumi pole mitte pruunikasmust vaid hoopis valge (sic!), majafassaadid mitte hallid vaid värvilised, puulehed mitte rohekashallid vaid rohelised jne. Akendele ilmusid lille- ja maitseainepotid, majade vahele peenrad, tänavatele (sic!) kolmerattaliste jalgratastega mudilased – kelle vanemad ei sattunudki seepeale enam paanikasse.

Muuseas, linnakodanike algne kartus, et muu Euroopa hakkab neid vaatama kui mingit imelooma sai ühtäkki meeldivat kinnitust. Kuigi geograafiliselt ääreala, muutusime vaimseks, n-ö elustiili keskuseks. Meist hakkasid eeskuju võtma omavalitsused lähedalt ja kaugelt. “Kui uskumatult rumal oli ise mitte selle peale tulla!” kõlasid ikka ja jälle omal ajal Thomas Huxley poolt kuulsaks öeldud sõnad.

Unenäo lõpp oli vähem helge, muutus üsna painavaks. Neli ulmelist aastat said läbi, tulid uued kohalikud valimised, nupust nikastanud linnavalitsus muidugi kõrvaldati ametist. Mitte küll ühehäälselt, aga veenvalt. Paljud moraalsesse kahvlisse aetud (inimeste tervise ja keskkonna heaks peab ju ometi tegutsema – aga miks peab seda tegema just meie linnas?) linnakodanikud lihtsalt sülitasid valimissedeli vahele.

Jäägem endaks! Me oleme Euroopa, Õhtumaa progressikultuuri ajalooline häll, kus ennem surrakse, kui lubatakse linnatossu lahjendama liitergi värsket õhku. Tegelikult surraksegi – südame-veresoonkonna haigused ja kasvajad rebivad tänapäeval surmapõhjustena esikoha pärast, ülejäänud on kaugel taga, liiklussurmad nende seas ometi väga esinduslikul kohal. Tuuakse ennast ebatervisliku keskkonna nimel sõna otseses mõttes ohvriks.

Uutel valimistel sai kõige rohkem hääli valimisliit “Kõigil on hea”. Nende loosung kõlas umbes nii: me armastame palavalt jalgrattaid ja tervislikku liikumist, kuid see armastus ei saa tulla autojuhtide mugavuse arvelt! Autost loobumise peab muutma nii mõnusaks, et inimesed teevad seda vabatahtlikult, rõõmuga, ilma, et miski neid häiriks (mine tea, ehk riivame muidu mõnda inimõigust, näiteks mürgitamisvabadust?). Jätkem autojuhtidele nende endised õigused, kuid muutkem rattaliiklus lihtsalt ahvatlevamaks. Kuna seda muudmoodi teha ei saa (pole vahendeid!) siis riputagem näiteks üles plakatid "Rattaliiklus on popp ja noortepärane!" Korra aastas võiks mõni abilinnapea ka panna pähe jalgrattakiivri ja teha Raekoja platsi ümber üks mehine tiir.

See olekski artiklile paslik lõpp – lootusetu, nagu heale realistlikule ilukirjandusele kohane. Aga tegelikult võiks valimisliidu "Jalgratas" ellu kutsuda küll. Parimaid unenäo traditsioone järgides – juba mitu aastat enne järgmisi valimisi. Öeldakse ju, et isegi kaotusseisus tasub teha piiril vähemalt üks püssipauk.

Kas rohelised on kommunistid?

(Eesti Looduse toimetajaveerg, november 2013) 

Nüüd, kui järjekordne valimiste mudamaadlus on seljataga ja kenasti unustuse hõlmagi vajunud, võib seda teemat arutada küll. Ilma et keegi kahtlustaks Eesti Loodust poliitilises erapoolikuses (jumal hoidku!) või isegi mingis järjekordses erakonnaturunduslikus kübaratrikis.

Avalikult, otsesõnu ja oma õige nime all esinedes keegi muidugi rohelist ilmavaadet kahtluse alla ei sea. Meie kõigi ühine pärispatt oma ilmapalli elukeskkonna üha hoogsamal nässukeeramisel on selleks liiga ilmne.

Seda enam aga sajatatakse ja lajatatakse tagaselja. Kõige selgemat keelt kõnelevad muidugi valimistulemused, aga kuraasikamad peanupud julgevad ka kaaskodanike kuuldes-nähes suu lahti teha, kas või anonüümsetes meediakommentaarides. „Kommunistid“ on neis manamistes üks sagedamini korduvaid, ent kaugeltki mitte ainus diagnoos. Mingi jama nende rohelistega on, tunnistagem, oma sisimas teame seda kõik.

Kirjanik Kadri Kõusaar on lasknud käibele eestlasele paljuütleva mõiste „rohepapid” („Laula, laula, pappi!“ Henriku Liivimaa kroonikas jne). Kommunistid või papid – ühed silmakirjateenrid kõik, eks ole, nii ütleb sajandites karastunud eluterve eesti talupojamõistus.

Tõepoolest, mõelgem veidi, rohelised on tegelikult kommunistidest veel palju hullemad! Kommunistid tahtsid korjata kõigilt kokku isikliku varanduse ja anda see ühiskasutusse. Rohelised sellega ei piirdu: meie kõigi varandus (maavarad, puhas õhk ja vesi ja kogu muu n-ö looduskapital) tahetakse anda üle järgmistele põlvkondadele. Nii jäävad pikad näpud meile kõigile – nii rikastele kui ka vaestele, nii töökatele kui ka logarditele.

Seesugust pühakumaski tõrgub terve mõistus uskumast: küllap tahavad nad tegelikult lihtsalt endale rasvast suutäit, täpselt nagu omal ajal kommarid; ülejäänu on õõnes retoorika. Ja õigesti teeb, see terve mõistus. Ükski inimene, olgu ta või roheliste peasekretär (ma ei tea, kas selline ametipost on olemas) pole kohastunud omakasule läbi sõrmede vaatama. Geenid on meil kõigil samad, oma kolme miljardi aastase kvaliteediprooviga.

Eriti saatanlik on muidugi rohepropaganda („rohepesu” on vist veidi teine mõiste). Pole parata, siia lahtrisse käib ka meie oma ajakiri. Kui roheline seadusandlus vähemalt sätiks ühisohverdusest kõrvalehiilijaid nuhtlema politsei, siis rohepropaganda kanalid kutsuvad üles oma suutäiest ühispirukas loobuma vabatahtlikult: sõitma auto asemel jalgrattaga, ostma kokku vähem plasträmpsu, mitte lendama igal võimalusel troopikasaare randa päikest võtma – lihtsalt keskkonnahoiu nimel, moraalsetel kaalutlustel! Aga nii jääb ju teistele rohkem! Kadri Kõusaar oletab ilmselt õigesti: pidu kestab nagunii seni, kuni alkoholi jagub.

Niisiis võib pealkirjas esitatud küsimusele vastuse pidulikult välja kuulutada: rohelised pole mitte lihtsalt kommunistid, vaid kommunistid ruudus. Ja kommunistid kuubis on nad siis, kui nad julgevad kutsuda üles rohelisele eluviisile ka kaaskodanikke. Puhh, tõesti – kohe kergem hakkab, kui nimetada asju õigete nimedega.

Ainult et ... mis siis saab?

Üritan sukelduda poliitikasse

2013 aasta kohalike omavalitsuste valimiste eel kisti mindki poliitikakeerisesse, pooljuhuslikult sain jutuotsale Tartu sotsidega ning valimisliiduga, mis hiljem sai nimeks Vabakund, aga millele ma arutelu käigus söandasin pakkuda nime Tervislik Tartu.

Mõlemale seltskonnale visandasin oma visiooni, mis paraku langes viljatusse pinnasesse ... öelgem otse, mind saadeti kuu peale! Kes tahaks peletada valijat?! Nii katkes mu poliitikutee paraku juba eos. Olgu need kohutavad ajaloolised dokumendid siinkohal ära toodud. 

Sotsidele, soovitatav täiendus valimisprogrammi: 

Autoliiklus kontrolli alla

99% protsenti linnas liiklevatest autodest veab vaid ühte inimest ilma olulise pagasita. Kogu maailma linnu painab üleliigne autoliiklus, mis kahjustab nii autosõitjate endi kui ka kaaslinlaste tervist, rääkimata hukatuslikkusest maailma ökosüsteemile tervikuna. Meie eesmärk on muuta Tartu autovaba kultuuri musterlinnaks. Ehkki valglinnastumine käib meie kodulinnas täie hooga, on praegu viimane võimalus see ratas seisma panna, et hoida ära autoliikluse pöördumatu kasv koos sellega kaasnevate probleemidega (ummikud jms). Anname endale aru, et linna teedevõrgu sujuvamaks muutmine ei ole siin lahendus, vaid vastupidi, võib probleemi hoopis süvendada.

- Keelame autoliikluse vanalinnas (v.a. kohalikud elanikud ja teenindav transport)

- Asume välja töötama meetmeid, et piirata inimeste võimalusi linnas ilma mõjuva põhjuseta autoga liigelda. Esialgse meetmena näeme pistelist trahvimist.

- Peatame valglinnastumise: maksustame linna sissesõidu.

- Korraldame bussiliikluse ERM-i jt. samalaadsete äärelinnas asuvate kultuuriobjektide juurde ning keelustame selle lähedal külastajate parkimise.

- Piirame otsustavalt vaba autoliiklust koolide jm laste ning tervishoiuga seotud asutuste lähedustel tipptundide ajal (näiteks kooli alguskellaajal).

Tulevasele Vabakunnale, minu kui toetajaliikme isikututvustus:

Ühel talveõhtul kesklinna väsimatu autodevoo vahel endale putukana teed otsides tekkis mul unistus: võiks olla nii, et Turu-Riia ristmikul saaksid mängida lapsed. Ilma kartmata! Sellest ajast saadik, juba paar aastat olen jälginud linnas liikuvaid autosid: ja tõepoolest, 90% autodes istub sees vaid üks inimene. 90% neist on selline nägu, et nad tõesti lihtsalt EI TEA, millist kurja nad teevad nii iseenda kui ka kaaslinlaste tervisele, nii vaimsele (mürareostus, närvipinge!) kui ka füüsilisele. Samas on laialt levinud ettekujutus meie linna elanikest kui silmapaistvalt mõtlemisvõimelistest inimestest - küllap siis ka õppimisvõimelistest - tegelikult teeb see ju sama välja. Sain aru, et mu unistusel on lootust täituda!
Töötan Tartu Ülikoolis bioloogina ja ajakirja Eesti Loodus zooloogiatoimetajana. Sooviksin Tartut juhtima neid, kel kõige rohkem vaimujõudu astuda välja kahjurliku autosõidu vastu. Tundub, et valimisliit "Tervislik Tartu" vastab sellele kriteeriumile :)

Mis tunne on olla aerjalgne?

(Eesti Looduse toimetajaveerg, märts 2013)

1974. aastal avaldas Thomas Nagel oma kuulsa essee "Mis tunne on olla nahkhiir?", aga kuna seekordse numbri põhilugu räägib aerjalgsetest, siis miks mitte küsimus veidi ümber sõnastada.

Nagel jõuab järeldusele, et teaduslike meetoditega pole ilmselt niipea võimalik teada saada, mis tunne on olla keegi teine. Aga teaduslik uurimismeetod on teatavasti sisuliselt seesama, mis igasugune inimtunnetus – lihtsalt vabastatud mõnest paremini tuntud illusioonist ja matemaatika abil veidi äkilisemaks tembitud. Nii võime teha nukra järelduse, et me keegi ei saa ealeski teada, mis tunne on olla naabrimees, ammugi aerjalgne.

Tegelikult on vastusele siiski lootust jälile pääseda. Evolutsiooniteooria ütleb, et elusolendite tunnused on kohastunud eesmärgipäraseks. Näiteks veeloomadel on kujunenud uimed, lestad ja mitmesugused muud "aerud", et vees ringi liikuda (või vett enda suhtes liigutada). Kujutleme nüüd, et kuskil ookeanisüvikus elutseb veel üks tundmatu loomaliik – suure tõenäosusega võime eeldada, et temalgi mingid samalaadsed ihuliikmed keha küljes ripuvad.

Sama loogikaga võib läheneda tunnetele. Kui teaksime, mis on meie endi tunnete eesmärk, siis võiksime huviga ringi vaadata: ehk leidub meie ümber teisigi olendeid, kasvõi kaasinimesi, kes tegutsevad samasuguse eesmärgi nimel. Nende tunded võiksid siis olla midagi sarnast meie tunnetele. Vastus küsimusele "Mis tunne on olla aerjalgne?" võtaks ilmet. Ent on üks "pisike" probleem. Hoolimata aatompommist, internetist, tüvirakuteraapiast ja tuhandest muust teadusimest ei ole meil praegu, 21. sajandi koidikul, tunnete eesmärgist veel õrna aimugi.

Seekordse numbri intervjuu on maailma ühe teenekaima tunnetusteadlase Risto Näätäneniga. Paraku tunnistas ta, et tundeid ta oma teadustöös uurinud ei ole. Küsisin siiski hea õnne peale tunnete eesmärgi kohta. Küllap ajendavad need meid kasulikult käituma, oletas professorihärra – näiteks kui me lõvi ei kardaks, ei taipaks me tema eest plehku panna.

Niisugune mõttekäik ei aita meid vastusele paraku karvavõrragi lähemale. Lõvi eest põgeneda saab ju ka ilma tunneteta! Miks ei võiks inimene lõvi eest põgeneda sama emotsioonitult – ja ometi sama vääramatult – nagu kuulike veereb mäest alla. Evolutsiooniteooria loogika kohaselt oleme kõik justnimelt sellised kuulikesed. Looduslik valik käsikäes mutageneesiga on lihtsalt välja kujundanud veidi vilkamad ja nutikamad veerejad kui elutus maailmas. Aga tunnetel ei ole ahelas ohusignaal–närvisüsteem–põgenemine endiselt mitte mingit vähegi vettpidavat kohta.

Tegelikult polegi see teadmatus niiväga nukker midagi (ütles rebane viinapuu all). See on ikkagi neetult inspireeriv. Jääb endiselt võimalus, et emase lõhnajälje leidnud isane aerjalgne tunneb oma rõõmutantsu tantsides (lk. 11) täpselt sama, mida õhetav koolipoiss oma esimesel tantsupeol. Või midagi veel sootuks sootuks rikkalikumat! Mida tunneb arvuti, olles andnud vastuse meie esitatud tehtele. Rõõmu ja rahuldust? Me ei tea!

Ärge mürgitage lapsi!

(Postimees, 23.01.2013)

Kui see poleks nii masendav, siis see oleks naljakas. See autode trügimine ja nügelemine igal hommikul linnakoolimajade ees. Käiks nagu mingi omalaadne kurjuse võistlus – kes pääseb koolimaja uksele lähemale.  Kes suudab kaaskodanikele ja nende lastele rohkem heitgaasi näkku paisata. Mida lühem jüts, seda lähemal liigub tema kopsukene autode summutitorude sfäärile, eksole. Tõmmake ninaga õhku mõne tarkusetempli ees viis minutit enne tundide algust – talvepakases hõljub kogu Mendelejevi tabel oma kurjakuulutavuses.

Mõnes mõttes on õnnistatud need koolimajad, mille vahetus ümbruses pole korralikke parkimisvõimalusi: kindlasti on autosid seal vähem. Mida mugavam parkida, seda rohkem leiab lapsevanem teadlikke või alateadlikke põhjendusi tarida oma võsuke kooli plekist kuudis. Teisalt aga võtab just sääraste koolide juures nügelemine eriti groteskse mõõtme, ja kahtlemata mitmekordistub ka ühe auto poolt õhku paisatav heitgaaside hulk, teame ju hästi, et iga gaasipedaalile vajutus mitmekordistab kütusekulu – ja iga käiguvahetus ning pidurdus toob kaasa gaasilevajutuse.

Eriti nukraks teevad need raudruunad, mis on ennast sättinud otse koolivärava või –ukse ette ja hoiavad ka seistes mootori töös, kuni teelesaadetav õppur on oma kodinad kokku kogunud, kuni emme on ta riidehoidu saatnud, või pagan veel teab mis loogika alusel. Jah, käreda pakasega on see automootorile kindlasti soodsam lahendus. Kuidas aga on nende kümnete pisikeste mootoritega, mis selle kolme minuti jooksul ennast tossupilvest läbi peavad suruma, et õigeks ajaks tundi jõuda? Per aspera ad astra.

Paljud lapsed tulevad kooli siiski jala või bussiga. Nende vanemad on püha viha täis – miks minu kallike peab kogu selle talimotospordi jäätme oma kopsus läbi loputama. Teised, kes elavad kaugemal, või kellel on lihtsalt Kiirem, osatavad: mis teil viga, aga kui meie laps hakkaks igal hommikul busse ootama või jalgsi tulema, siis peaks pere üles ärkama juba poolest ööst.

Nii ei kutsugi ma üles autoga kooli tulekust loobuma. See lahing on ammu kaotatud. Argument, et loobudes autoga vaid iseenda tagumikku linna vedamast teeksime hindamatu teene nii plekkkuudis sees- kui ka sellest väljas olijate tervisele, ei veena enam kedagi. Et meie vanaisadel on tihtipeale just tänu sellele raudne tervis, et nad nooruses igal hommikul mitu kilomeetrit värskes õhus kooli rühkisid. Linnaõhk ei ole ammu enam värske. Proovige mõni hommik tööle jalutada. Lihtsalt nuusutage – ja veendute. Sest neid tagumikuvedajaid on juba lootusetult liiga palju saanud. Seda jõge enam vastassuunas voolama ei pane.

Minu üleskutsed on tegelikult väga lihtsad:

- Kallid lapsevanemad! Parkige oma auto koolimajast vähemalt 300 meetri kaugusele. Sealt jalgsi koolimajani jõuab vaid paari minutiga, ent lihtne arvutus näitab, et nii venitame parkimisjoone ligi kahe kilomeetri pikkuseks, vastavalt ka hõredamaks, eksole. Sellest läbi murdmine ei tapa enam tervist. Hea küll, kui teil oma tervisest on ükskõik, siis vähemalt oma lapse tervisele võiksite mõelda. Hea küll, kui teil oma lapse tervisest on ükskõik, siis vähemalt teiste laste vastu võiksite olla viisakas – hea küll, see viimane oli nüüd mõistagi liialdus.

- Kallid kooli- ja linnajuhid. Palun tehke mis võimalik, et lapsi toovad autod ei pääseks koolimajale lähemale kui 300 meetrit. See pole tegelikult keeruline. Eelkõige võiks keelata autodega sissesõitmise kooliõue (pole just raketiteadus, eksole! Loodan väga, et paljud koolid on selle peale juba tulnud – kes ei ole, palun, ärgake üles!) . Teiseks võiks keelustada mootorsõidukite liikumise koolimaja ümbruses koolitundide algamise kellaajal (v.a. kohalikud elanikud). Kõigest pool tunnikest, piisab tegelikult 20 minutistki! Sellegi lahenduse tööle saamine pole mingi raketiteadus, ehkki mõne sammaldunud ametniku võib esiti ohkima ajada küll.