Vereta jaht

(Eesti Looduse toimetajaveerg, november 2012)

Rohkem kui meile meeldiks sarnaneb loodusuurija armastus looduse vastu hundi armastusega seitsme kitsetalle vastu. Entomoloog tuleb metsast, purgid ja pütsikud haruldasi loomi täis, nägu naerul - päev on korda läinud! Botaanik naaseb higise, aga reipana niidult, mapi vahelt turritamas või tilpnemas terve hulk ... seda millega veel tunnike tagasi keegi süütu olevus oma igapäevast leiba hankis. Võtame või eesti loodusuurijate grand old man'i, Jaan Tatika. Esmapilgul sidus teda tema uurimisobjetki, poeet Saalomon Vesipruuliga siiras joomarisõprus, aga tema sulaliimimenetlus oleks nii mõnegi bioeetiku võtnud kukalt kratsima.

Legendaarse linnumehe Eerik Kumari üks põhilisi välitöövahendeid olevat olnud püss. Küllap tegi see oma lõhkumistööd ka meie oma kariibisaarel Kumarilaiul, mille vastu korüfee armastus oli nii suur, et võttis mõneti lausa abielu iseloomu.

Jack London kirjeldab oma kultusjutus "Armastus elu vastu" lombakat hunti, kes ühe polaar(kullavarude)uurija vastu samuti suurt armastust tundis. Too vaene mees ärkas surmaunest seepeale, kui truuks rännukaaslaseks olnud võsavillem teda häbelikult jalast sööma asus. Umbes sellise näoga, et ära nüüd pahanda, pai peremees, aga kõht, kurinahk ei anna asu. Samamoodi, veidi häbelikult, aga vastupandamatu sisemise kirega nopib bioloog oma välitööobjekte.

Pea n'd pea! hüüab nüüd iga õige loodusteadlane. Me pole mingid sadistid! Meie töö on äärmiselt väärtuslik. Iga lastud linnu või kuivatatud taime arvelt jääb kunagi tuhat tükki elusse. Siis kui meie teadustulemused kord vilja hakkavad kandma.

100% nõus. Aga instinkt jääb ikkagi instinktiks. Ja seda polegi mõtet häbeneda. Peaasi on lihtsalt aegsasti suureks saada ja suunata oma instinktid jumalale meelepärasesse roopasse.

"Vereta jaht", loodusfotoharrastus on muidugi parim näide. Jahi- ja kalamehed räägivad kui ühest suust, et saagist hoopis tähtsam on metsas müttamine, intiimne osadus loodusega. Tänu fotograafiale saab seda harrastada nüüd veretult. Fotopoodide läbimüügi arvelt võib nii mõnigi metsa- või jõekodanik vähem tina seedida, mis teatavasti pole tervisele sugugi kasulik. Piltnik Remo Savisaar tõdeb seekordses intervjuus, et iseäranis võimsa laengu saab ta loodusest siis, kui õnnestub seal ära käia nähtamatuna.

Kuid fotograafia on ainult jäämäe veepealne osa. Tuleb rõõmuga tõdeda, et nähtamatus on saamas uueks moevooluks, vaata et religiooniks. Näiteid leiab tegelikult igal sammul. Trenditeadlikud rikkurid ei kollektsioneeri enam autosid, maju ja kaatreid vaid ostavad kunsti – iluasju, mille keskkonnamõju on samahästi kui olematu ning hind puhtalt kokkuleppeline. Või trumpavad üksteist üle heategevuses, loovad koole ja spondeerivad kultuuri. Selle asemel, et lennata Bahamale golfi mängima (kunagi läheb säärane kahjurlus veel paragrahvi alla!), võetakse jalgsi ette Oandu-Ikla rada või kibeletakse Nõvale surfama. Miljonärivanamutte, kes broneerivad turistipileteid kosmosesse, ei peeta enam lihtsalt opakateks, vaid hautakse tõsimeeli, kuidas neid anakronisme elimineerida. Olgu inimloom pealegi sünnilt ahne ja edev – aga kui võrratu on ikkagi võimalus otsida sellele instinktile kahjutuid väljendusviise!

Ammu ei kahtle enam keegi, et ideaal “Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka” on ajast ja arust. “Eesti viie viisakama hulka” võiks ehk olla uus. Las arengumaalased mediteerivad ise sel teemal, kuidas oma sündivus ohjesse saada. Meie püha roll siin soojas ja päikselises läänes on jälgida, et igaüks ei pistaks päevas (otseses või kaudses mõttes) nahka kümne hindu kuupajukit.

Õunaussi loogika

(Eesti Looduse toimetajaveerg, märts 2012)

Elas kord õun (ei tea kas õuna sobibki elusolendiks nimetada? Igaljuhul elas ta küll). Õunas elasid õunaussid. Nad armastasid oma õuna väga. Õun pakkus neile toitu ja peavarju, kuid kaugeltki mitte ainult. Õunaga seostus midagi palju enamat – siin olid nad sündinud ja kasvanud, lapsepõlves mänginud... õun oli kogu nende eneseteadvuse, identiteedi alustugi. Õuna kaudu vaatasid nad tegelikult kogu maailma, teistmoodi ei kujutanud nad ettegi. Isegi oma põhiseadusesse olid nad õuna sisse kirjutanud: õunlaste (nii nimetasid ussikesed ennast) tähtsaim eesmärk oli hoida ja kaitsta oma õuna.

Ühel päeval saabus õunale tähtis külaline: pirniuss. Kauge võõras teadis rääkida palju huvitavat sellest, kuidas asjad maailmas tegelikult käivad. Ning – olgu kiidetud välismaine elutarkus – tema algatusel ja õunlaste õhinal sõlmiti ka vastastikku kasulik koostöökokkulepe. Nüüdsest hakkasid õunaussid kaevandama oma õuna kolmekordse innuga: enamik „toodangut“ pakiti nüüd vagunitesse ja veeti pirnile. Ega see pirnlastele ju süüa kõlvanud, kuid potililledele allapanuks siiski. Vastutasuks andsid pirnlased raha – ja mitte vähe! Paljud õunlased olid nimelt senini elutsenud kindla töökoha ja palgata – nüüd said mõlemad probleemid korraga lahendatud. Pealegi levis õunlaste kuulsus pirnlaste kaudu nüüd üle maailma: kiitsid kõik, et selliseid tippspetsialiste õuna kaevandamise alal ei leidu kusagil mujal. Oi, kuidas objektiivne kiitus piiri tagant südant soojendas! Fantastiline võimalus rakendada meie tipptasemel oskusteavet, kilkas õunlaste punapäine keskkonnaminister. Olgem õunlased, kuid saagem ka maailmakodanikeks, armastasid ussikesed nüüdsest peale üksteist õlale patsutada.

Pikapeale jäi õun üpris õõnsaks. Pabulakirjades kaevandusaugud olid nüüd üks teises kinni (tõsi, moodsa tehnoloogia abil sai neist lastele toredad liutunnelid). Õuna nahk tõmbus krimpsu, kollaseks ja sitkeks, paljud ei suutnud seda enam läbi hammustada ja hakkasid nälga kurtma. Kas meie õun pole mitte liiga pisike, et seda arutult laiali jagada, küsisid kõige rumalamad, õunlaste n.-ö. hall mass. Midagi pole teha, saate ju isegi aru, noh... kuskilt peab raha ju tulema, laiutas õunlaste peaminister käsi. Ja kõige targemad hallipäised õunlased manitsesid: ärge laske end pimestada emotsioonidest, nii tähtsat küsimust tuleb arutada kuivas arvude keeles! Paraku tundus ka kõige keerukamates mudelites olevat mingi rehkendusviga: kõik nad näitasid, et mida rohkem kaevandada, seda vähemaks õuna jääb. Viimases hädas püüdsid mõned õunlased kolida pirnile. Sealt saadeti nad muidugi kuu peale – tulge mõistusele, pirnil ruumi niigi vähe! Ja ega õunaussi magu tegelikult pirni seedigi.

Olgu öeldud, et loo lõpp polnud siiski kurb. Veidi enne seda kui lõplikult kärbatanud õunaviss murule sadas, muutusid ussikesed ühel ööl ühtäkki liblikateks ning lendlesid nelja tuule poole.

Ja üleüldse, mis on meil siin 21. sajandi Eestimaal selle lapsiku mõistulooga pistmist? Eestlased, ärge muretsege, meie kasum ei tule teie taskust, rahustab meid Eesti Energia elurõõmus juhataja. Põlevkiviõlist läheb enamik ekspordiks, vist tankerikütuseks. Eesti turbal kasvatavad hollandlased ilusaid punaseid tulpe, see on parim maailmas (käige kord mõnel hollandi tulbifestivalil, unustamatu elamus!). Varsti on järg fosforiidi käes. Tuleb ainult ära oodata, millal käärimine Põhja-Aafrikas hinnad lakke lööb – siis on meie ainukordne (sõna otseses mõttes) võimalus käes.

Kirjutage meile!

(Eesti Looduse toimetajaveerg, jaanuar 2012)

Uut aastat on paslik alustada oma naba vaatlusega. Ükskord kutsuti mind kooliõpilastele Eesti Loodusest rääkima. Olin üsna nõutu. Mida öelda? Tegu on Eesti prestiižseima ajakirjaga, otsetkui kõigi teiste ajakirjade vanaisaga – see on niigi teada. Ka meie teemaderingi – loodus, inimene looduses ja loodus inimeses, tegelikult kõik, mis jääb järele kui fast-food-ajakirjanduse klantspudi minema pühkida – teab iga eestlane ilmselt juba sellest ajast kui ta veel laua alt läbi kõndis.

Kuna meil ilmub tihti artikleid, mida sobib kasutada kooliõppes, siis tundsin, justkui peaksin lastele tutvustama õpikut. Kujutlege ise: tunni lõppedes käsib õpetaja lastel veel klassiruumi jääda, sisse astub üks võõras onu, teeb targa näo, joonistab tahvlile raamatu kujutise ja ütleb pühaliku häälega: kas te teate lapsed, mis asi see on? See on õpik...

Sähenduse hirmsa mõttepildi peale ei osanud teha muud, kui koostasin teooria selle kohta, mille poolest erinevad kooliõpik ja ajakiri Eesti Loodus. Seda siis lastele tutvustasingi.

Esiteks – võib olla kõige tähtsam – Eesti Loodust lugeda ei ole kohustuslik. Samahästi võib loodust tundma õppida sajal muul viisil, milleks inimene on märksa paremini kohastunud. Eesti Loodus on privileeg, mitte taak. Eks ole seda tegelikult ka õpikud, aga miskipärast tehakse tihtipeale kõik, et tõestada lastele vastupidist.

Teiseks – mis on otseselt seotud esimese punktiga – Eesti Loodus ei esita n.-ö. kindlaid „tõdesid“. Kooliõpikusse jõuab tavaliselt vaid teaduse kvintessents, teadmised, mis on alates avastajast mitme asjatundja poolt n.-ö. läbi seeditud ning nende tõesus, aga ka tähtsus mitu korda üle kaalutud. Ja hulga toimetajate poolt arusaadavamaks nämmutatud (uskuge, see on raske töö iseenesest!). Paratamatu ja üldse mitte traagiline on siinjuures see, et siis kui viimane vagun jaama jõuab (st. mingi teave õpikusse) on vedur tavaliselt juba jaamast kaugel (st. teadlaste ettekujutus sellest teemast juba suuresti muutunud). Eesti Loodus on selles rongis vast üks keskmisi vaguneid, aga tihtigi lausa eesotsas.

Ja kolmandaks: Eesti Loodust saab teha igaüks ise. Võta fotoaparaat, mine metsa (milline paljutähenduslik fraas eestlasele!) ja saada oma kõige põnevam tähelepanek meile! Või tee samasugune seiklus läbi n.-ö. virtuaalmaailmas. Eesti Loodus polegi niivõrd ajakirjandus tavapärases mõistes, kuivõrd almanahh, mida on oodatud kokku panema võimalikult paljud – nii teadlased, muidu teadjad kui ka äsjaärganud teadmishimulised.

Kui ma olin oma vaimustava kõne lõpetanud, vaatasid lapsed mind uimasevõitu kalasilmadega. Polnud võimalik välja lugeda, kas ja mida nad mu suurest teooriast olid taibanud (üldjuhul tähendab see, et mitte midagi). Eks raske päev oli seljataga ja õu oma tuhande mõtte ja toimetusega ootas kärsitult.

Aga tegelikult kah, kirjutage meile! Uurimusi, arutelusid, mõtisklusi, reportaaže, tähelepanekuid, fotolugusid – kasvõi ideid, mille kohta tahaksite Eesti Loodusest lugeda. Tehke ajalugu!