(Dawkinsi jumalaraamatu eestindamise puhul, Sirp, 17.06.2011)
Eks ole kummaline
see kähmlus küsimuse ümber kas jumal on olemas. Üks leer väidab, et jumal on
kõikvõimas, teine, et mingit jumalat üldse polegi. Kummalisel kombel pole
vahepealne mõtteviis – et jumalat on, aga natukene – kuigi populaarne. Ometi
näikse just see vahepealne variant kõige tõenäolisem.
Samasugune oleks
olukord kui küsime kahelt õuest tulnud inimeselt, et kas täna väljas tuult kah
on. Nemad aga kukuksid kirglikult vaidlema: üks väidab, et absoluutne
tuulevaikus, teine, et lihtsalt meeletu torm. Kusjuures mõlemad on targad ja
kogukonnas kõrgelt lugupeetud mehed! Eks oleks ju veider, kui kumbki ei
tunnistaks tegelikkust: puhus puhanguti, ütleme, keskmiselt viis meetrit
sekundis.
Pimesi eitamine
on samasugune religioon nagu pimesi jaatamine. Sisestades Google
otsingumootorisse mõiste god, saame
üle miljardi vaste. Sisestades sellesama mõiste prestiižsemaisse
teadusajakirjanduse andmebaasi ISI Web of Science, saame vasteid ligi
30 000. Igaüks meist tunneb vähemalt ühte toredat ja nutikat inimest, kes
tõsimeeli väidab jumala olemasolu. Ometi leidub – no ma ei tea kui suur, aga
väga suur – protsent inimesi, kes väidavad, et säärast loodusnähtust nagu jumal
EI OLE OLEMAS. Kui see ei ole kaasaja suurim skisofreenia, siis mis see üldse
on?
Palju mõistlikum
kui pimesi eitada, oleks tunnistada objektiivse füüsikalise loodusnähtuse
olemasolu ja üritada see kaardistada, püüda jõuda jälile selle olemusele ning
vaagida seejärel, milline sellega seotud uskumustest on mõistlik ja milline
pigem anakronism.
Jumala olemus
Säärasel igas
maailmanurgas agaralt käibel oleval mõistel nagu jumal on tähendusi või
tähendusvarjundeid mõistagi rohkem kui üks. Tundub siiski, et üks neist on n.ö
tuum, algne tähendus, mille tõttu mõiste on üldse tekkinud ning peaasjalikult
kasutuses, teised aga n.ö. pealiskasvud, hiljem külge siginenud lisatähendused.
Jumal on justkui iidvana sammaldunud kivirahn, mis on piisavalt kindel ja
püsiv, et selle turjale on aastatuhandete jooksul end mõnusasti sisse seadnud
terve ökosüsteem kõiksugu eluta ja elusaid olevusi ja mutukaid.
Tuum: eluslooduse kooskõla keskkonnaga
Eeskätt
tavatsetakse sõnaga jumal tähistada harmooniat, kooskõla inimese (või mõne muu
„jumala looma“) ja tema keskkonna vahel. Ilmselt just see on algpõhjus, miks
mõiste üldse tekkinud on. Mõiste essentsiaalne sisu, tuum. Läbi mõtleva inimese
aastamiljonite pikkuse ajaloo on ärksamad pead paratamatult olnud sunnitud
tõdema, et inimese ja teistegi elusolendite eest hoolitseb järjekindlalt
kellegi nähtamatu käsi, mingi nähtamatu ülivõimas agent. Kes on iga viimsegi mutuka
elukorralduse säädnud kaunisse harmooniasse tema keskkonnaga. Isegi sipelgas
teab täpselt kuidas koostöös tuhandete kolleegidega ehitada arhitektuuriliselt
laitmatu, lausa geniaalne elamu – kuigi tema kärbsemusta suurusesse peakolusse
vaevalt et mingit insenerimõistust mahub. Rääkimata lugematutest muudest
elukatest, või ka kaasinimestest, kogukonnakaaslastest, keda jumala mõiste
leiutanud hüpoteetiline ürginimene aeg-ajalt imestusega silmitsema jäi.
Parimagi tahtmise
juures ei saanud see meie eellane eirata, et keegi inimesestki mõõtmatult
nutikam geenius kuskil hoolitseb elusolendite eest. Nähtamatu aedniku vaev ja
hool pidid talle küll üüratud tunduma! Eks tunduvad meile tänapäevalgi,
alustades lihtsast talumehest ja lõpetades osavaimate molekulaarbioloogidega.
Jumala mõiste
harmoonia aspekti väljendab hulk levinud igapäevakõne väljendeid, nagu „jumal
annaks et ...!“, „jumal tänatud, et ...!“, „kui jumal tahab, tulen sest supist
edukalt välja ...!“, „vaid allah teab mis meile kõige parem on!“, „oleks teil
sinepiivakesegi jagu usku, te käiks vee peal!“, „kes muu, kui jumal on loonud
maailma nii kauniks!“. Samuti palvetamine üldiselt: eks ole ju tegu sisuliselt
keskendumisprotsessiga, mille abil püütakse leida ja võimendada enda
mõttetegevuse ja kogu füüsise harmooniat enda elukeskkonnaga. Kraapida kokku
selle jäänused ja ehitada neist üles midagi kasulikku isegi kõige
lootusetumates olukordades.
Nimetatud
harmoonia eest, väljendugu see kasvõi mõnes hingematvalt kaunis suvehommikus,
oleme mõistagi tänu võlgu looduslikule valikule, mis on miljardite aastate
jooksul meie ümbert järjekindlalt välja „puhastanud“ vähem kohaseid genotüüpe.
Inimeste puhul kasvõi näiteks sääraseid, keda päiksepaisteline suvehommik
külmaks jättis.
Nagu näha, pole universum kaugeltki kõle ja jumalatu
paik, kus aatomid suvaliselt ja kiretult ringi uitavad. On täiesti olemas ja
füüsikalise tõsiasjana eksisteeriv tegus jumal, kes igaüht meist isiklikult
armastab ja meile kõigest südamest head soovib. Ja kuidas veel – lugematute
elude hinnaga! Kunagi, kui eluslooduse ajalugu on selgemaks saanud, on võimalik
nende elude hulk igaühe puhul üsna täpselt välja arvutada – leppides muidugi
kokku, kas paigutame meie eest hukkunud indiviidide piiri gameedi, sügoodi vm.
tasemele. Tulemused veenavad ilmselt ka kõige nõudlikumat, et ta on jumala
silmis äärmiselt kõrgelt väärtustatud olend.
Jumal pole kõikvõimas
Igaüks teab enda
või tuttavate seast näiteid, kuidas tõeliselt rasketel hetkedel annab säärane
harmoonia-jumal inimesele lausa üleinimliku jõu. Ent peame tahes-tahtmata
möönma, et hoolimata kogu oma püüdlikkusest pole see jumal kaugeltki
kõikvõimas. Kui lähteasend on vilets, võib esimene tsunami, katk, purjus
autojuht või lahtine tellis katusel suruda ta selili nagu kärbse. Küll suudab
ta meid justkui imeväel suunata tsunamiohu ajal mäe otsa (vt. Erik Puura
blogist juttu „Loomade imelikust käitumisest enne keskkonnakatastroofe“), katku
ajal maapakku, ja kahtlastest ehitistest või isikutest lihtsalt kaarega mööda.
Kentsakat näidet
lugesin kunagi Delfi uudistest: „Tundmatu Tai mees üritas loomaaias elavat lõvi
oma usku pöörata ning tungis selleks tema puuri. Mees hüppas lõvipuuri ja /…/
hüüdis kahele puu all olevale lõvile mitu korda: “Jeesus päästab teid!”. “Tulge
ja hammustage mind!” hüüdis ta, käed õhus. Suur isane lõvi tuli ja hammustaski
meest paremast jalast, enne kui loomaia töötajad veekahurite ja uinutusannusega
lõvi mehest lahutasid. Ajalehtede sõnul olid lõvid just hommikul söönud,
seetõttu tundsid nad mehe vastu ka vähe huvi.”
Selle mehe jumal ei suutnud üle hüpata inimese ja lõvi
semantilisest barjäärist. Kui mees oleks samal moel lähenenud oma
liigikaaslastele, olgu või paadunud kurjategijatele, oleks tema söakus ja
vankumatu usk ehk isegi imet teinud – ja ühtlasi veennud pealtvaatajaid selles,
et jumala abiga võib liigutada mägesid. Nagu on suutnud Jeanne D’Arc, Mahatma
Gandhi ja hulk teisi pühakuid läbi ajaloo.
Väites jumala
kõikvõimsust, irvitame sisuliselt miljonite süütult kannatanute üle. Võtame või
holokausti või eestlaste küüditamised. Võtame või veebruaris Haapsalus hukkunud
lastekodulapsed, kelle kohta Õhtuleht avaldas nukra reportaaži pealkirjaga: „Jumal,
kus sa olid, kui need lapsukesed hukkusid?“ See oleks mitte üksnes äärmiselt
ebaviisakas vaid ka lihtsalt rumal! Ent sama rumal, lausa lapsik oleks mööda
vaadata jumala tohutust võimekusest ja armastusest, kui ta meid kõiki alatasa
kraedpidi kõikvõimaliku s... seest välja tirib.
Viimasel ajal on
asjad säärase harmoonia-jumalaga veidi nirumaks kiskunud, peamiselt keskkonna
kiirete muutuste tõttu, millega meie genoom ei jõua kaugeltki sammu pidada.
Tulemuseks on võõrandumine ja stress koos kõikvõimalike kaasnevate
psüühikahädadega. Ega teiste liikide käsi kergemini ei käi, paljud neist
surevad inimese laamendamise tõttu lihtsalt välja. Võib öelda, et jumal on
viimasel ajal veidi kokku kuivanud. Vast kõige tabavamalt iseloomustab seda
tendentsi ühe Tartu muusiku laulusalm: „God created man – Man killed god – Man
created robot – Robot killed man.“
Sisseharjunud
ateist võib muidugi küsida, et miks peaksime loodusliku valiku loodud
harmooniat nimetama just sõnaga ’jumal’. Mingit kohustust mõistagi olla ei
tohiks. Kuid eks sama hea oleks näiteks küsida, miks peaksime tarvitama sõna
„puu“, kui on olemas palju moodsamad sõnad „floeem“, „ksüleem“,
„transpiratsioon“ ja „fotosüntees“. Või seda, miks kasutame endiselt mõistet
„auto“, kui teadlased on ometi välja selgitanud, et auto koosneb mootorist,
veermikust ja kerest. Julgen arvata, et ’jumala’ mõiste on vähemalt sama vana
ja oluline kui ’puu’ mõiste, millest loobumist ometi keegi ei jutlusta.
Ajuviirus
Olles jumala kui
ürgse kivirahnu läbi kombanud, vaatlen veidi ka samblakihti tema turjal. Vast
kõige levinumat liiki selles mikrokoosluses võiks tähistada märksõnaga
„ajuviirus“. Pean silmas meeme või programmijuppe, mille on üksikisiku
mõtteilma sokutanud ühiskond, mitmesugused huvirühmad või konkreetsed kaaslased
selleks, et nimetatud isik käituks nende suhtes altruistlikumalt,
ennastsalgavamalt, n.ö. hoolivamalt.
Kui jumala mõiste
tuum kajastub religioonides eelkõige kõiki inimesi ja muid mutukaid
tingimusteta armastava olendina, siis kõnealuse sambliku puhul on tegu pigem
karmi karistaja-jumalaga. Või vähemalt säärasega, kes seab oma armastusele
rangeid tingimusi. „Sina ei pea mitte minu varandust ihkama,“ ütleb meile
ligimene jumala suu läbi, „muidu põled põrgus!“. „Sina ei pea mitte tapma,“
ütleb meile arhailine ühiskond, mille isepäiste liikmete kõvad peakolud
profaanjurisdiktsiooni kidurad argumendid veel häirimatult ühest kõrvast sisse
ja teisest välja oleks lasnud, „muidu oled suures jamas ise ja on sinu
järglased veel mitu põlve takkajärgi“. Sääraste manipulatsioonide jõud võib
olla teinekord uskumatult tugev – aga taas, tõdegem, kaugel kõikvõimsusest.
Tabavalt on
jumalat kui moraali osa kirjeldanud elukunstnik ja katoliiklane Mart Sander:
„meie ajastul, mil me kõik naudime kahe tuhande aastase kristliku maailma vilju
ilma kristliku maailma kohustustele allumata, on väga lihtne unustada, et kogu
tänapäevane sotsiaal- ja hoolekandesüsteem (ja laiemalt, kogu inimeste võrdsuse
ja isikupuutumatuse printsiip) on välja töötatud ja funktsioneerima pandud
katoliku kiriku poolt. Orbudekodud (nagu ka vaestemajad, seegid jm) on kauges
ajaloos asutatud kaitsmaks neid ühiskonna heidikuid, kes vana-rooma aegadel
ülemklasside lõbustamiseks huntide ette oleks visatud.“ („Kirik, pedofiilia ja Harry Potter“, Eesti
Eskpress, 01.04.2010)
Ilmselt pole
moraal õnneks siiski midagi säärast, mis on meile kasulik üksnes naabrite
puhul. Inimene on ilmselt moraalseks kohastunud (Matt Ridley on seda kaunilt ja
põhjalikult kirjeldanud eesti keeleski ilmunud raamatus „Vooruse lätted“). Üks näide on ristisõjad: vaprate meeste sõtta
sundimisel oli oma roll ilmselt ühiskondlikul ajupesul – ent võimalus adra
tagant kaugetesse maadesse kuulsust ja vara koguma ning geene levitama reisida
ajas elevile ilmselt ka igaühe isikliku harmoonia-jumala.
Kõiksuse jumal ja teised
Jumala-rahnu
päikesesoojal seljal ajab võrseid veel hulk kontseptsioone ja
kontseptsioonikesi. Leidub näiteks grupp seltsimehi, kelle arvates on jumal
kõikjal. Et kõiksus ongi jumal. Säärase kontseptsiooni pikemast lahkamisest
päästab meid selle sisuline mõttetus. Mõistel pole just kuigi suurt kasutusväärtust,
kui maailmas ei leidu midagi, mis selle mõiste alla ei käiks. Jumalal, kes ühe
käega õnnistab Eesti kaitseväge, teise käega saadab juute gaasikambrisse,
kolmandaga tiirutab planeete taevas ning neljandaga korraldab kvantide ja
kvadronite omavahelist sahmerdamist, ei saa olla meiega mingit isiklikku sidet.
Ta on küll mingil määral etteaimatav, tänu füüsikute usinusele üha rohkem, ent
tema peale lootma jääda oleks enesepett. Pigem on põhjust mõelda stiilis: mis
käki ta järgmisena kokku keerab? Tema kohta sobib hästi filmist Terminaator 2
mällu sööbinud Jamaika maffiamehe usutunnistus: „what i believe in, is that
shit happens“.
Albert Einstein
olla levinud müüdi kohaselt uskunud säärast kõik-ühes-jumalat. Täpsemalt
vaatlusel ilmselt siiski mitte. Einstein on jumala kohta öelnud nii palju ja
huvitavat, et tema religiooni lahkamine nõuaks eraldi artiklit. Kuid tundub, et
see mida ta tegelikult jumaldas, ei olnud mitte universum iseenesest, vaid
pigem inimlapse salapärane võime ja kirg seda universumit tundma õppida.
Sisuliselt ikkagi seesama jumala mõiste tuum, harmoonia-jumal, keegi kes on
õpetanud meid küsima, uurima, imestama, vaimustuma.
Darwin köögis
Väga levinud on
jumala kontseptsioon, mille kohaselt tema vältimatu omadus on üleloomulikkus,
ta peab oskama teha imesid (loe: omama võimeid, mida pole veel
füüsikaseadustena modelleeritud). Tsirkusekülastaja loogika, kui järgi mõelda.
Tundmatu tekitab teadagi rohkem aukartust kui tuttav: me ei tea mida hullu ta
järgmisena teha võib, mis võlumõõga selja tagant haarab. Pimedus tekitab rohkem
kõhedust kui valgus – inimene on päevaloom.
Säärase
müstika-jumala uskujaid võib tõesti ärritada teaduse edukäik, kes nende paleust
pidevalt taanduma sunnivad. Müstika jumal näib eriti tänapäeval olevat justkui
kits aedikus, kelle tara ihne peremees järjest koomale tõmbab. Kuni lõpuks
leiab, et vaese looma võiks üldse pannile panna.
Samas ämbris
sipleb suuresti kaasaja kirik. Kirikuteed rohtuvad, sest kirik on muutunud mitte
uute teadmiste kogumise vaid nende eest põgenemise paigaks. Herilaseparvena
tormasid kirikutegelased kallale ka Darwinile, kel, piltlikult öeldes, õnnestus
esimesena pääseda jumala kööki. Vanameister (pean silmas darwinit, mitte jumalat)
võis olla tõeliselt löödud. Kujutlegem mõnda eliitrestorani, mille crème brûlée’d
kiidetakse taevani. Kui nüüd ühel eriti agaral gurmaanil õnnestub näpata
retsept, eks aja ju otse nutma kui kaaslastelt tänamise asemel tänitamist
kuulma pead!
Loomulikult ei
saa üleloomulik ealeski otsa. Mida rohkem me teada saame, seda enam suureneb
selle kokkupuutepind teadmatusega, nagu on tabavalt märkinud Rein Kuresoo. Nii
et kes jagab Newtoni ja Einsteini vaimustust merekaldal kivikestega
mängimisest, siis – see meri on lõputu. Hoolimata pidevast taandumisest.
Paanikaks, needmiseks ja kirikuvanneteks pole põhjust, kits pannile ei jõua,
tara liigutamisega tema rohumaa tegelikult hoopiski suureneb.
Dawkinsi juurde
Miks ma seda
kõike siin heietan, kui pealkirja järgi peaksin lahkama hoopis Richard Dawkinsi
hiljuti eestindatud bestsellerit? Aga sellepärast, et just sääraste mõtetega Dawkinsi
raamatu kätte võtsingi. Lootuses leida neile kinnitust.
Leidsin sammalt.
Ohtralt, kaunist, lausa kunstipäraselt neljasajale herbaarlehele säetud
sammalt. Vana kooli naturalisti järjepidevuse ja hoolega on Dawkins lahti
harutanud jumala-rahnu pealiskasvu, mullast puhastanud ja vaatamiseks laiali
sättinud kõik juurekesed ja risoomid. Lagedale tiritakse ja paljaks kistakse
eelkõige karistav ja aeg-ajalt lausa verdtarretavaid kuritöid korda saatev
ajuviirus-jumal, aga ka hulk teisi „isehakanud“ jumalaid ja jumalakesi.
Tautoloogilisel kõiksuse jumalal kästakse esimeses peatükis („Väljateenitud
lugupidamine“) lihtsalt viisakalt eest astuda, nagu tuntud anekdoodis: „Sa,
vanake, hoia nurka, kohe läheb löömiseks!“ Raamatu vahe keel ja lausa niitev
argument on siiralt vaimustav! Kivi, tuuma, jumala mõiste algolemuseni pole
ometi jõutud.
Täpsustan. Oma
raamatu alguses (eestikeelses väljaandes leheküljel 28) defineerib Dawkins nn. teistliku
jumala, kelle olematuse tõestamisele kogu ülejäänud raamatu pühendab (teistel
jumalakestel, nagu öeldud, paluti nurka hoida). Teistliku jumala tunnustena on
loetletud järgmised: ta (1) vastab palvetele, (2) andestab ja karistab patte,
(3) osaleb maapealses elus saates korda imetegusid (loe: senitundmatut), (4)
premeerib heategusid, (5) teab kunas me teeme pattu või head, või isegi mõtleme
neist tegudest. Eranditult kõik need omadused on olemas jumala arhetüübil nagu
ta on defineeritud siinse kirjatüki alguses: jumalal, kelle all mõistame
loodusliku valiku loodud kooskõla elusolendite ja nende keskkonna vahel.
Veel kaht sõna
kasutab Dawkins oma teistliku sparringupartneri vastu: „üleloomulik“ ja
„isikuline“, kuid jätab need targu korralikult defineerimata. Mis on tegelikult
vältimatu: need mõisted ei olegi antud kontekstis loogilisel viisil
defineeritavad. Sõna „üleloomulik“ kasutusvälja üle oli eelpool juba juttu,
kuid kui teha katset seda loodusteadlasena tõsimeeli defineerida, kerkib silme
ette agar rohutirts, kes üritab iseendast kõrgemale hüpata – absurd par excellence! Ega mõistega “isikuline”
lihtsam ole. Sõna isik tähistab loodusteadlasele eelkõige inimest, mõningate
teadustöödes ka looma, igal juhul “luust ja lihast” loodusliku valiku produkti.
Samas kinnitavad ilmselt isegi kõige ortodokssemad kirikuisad, et jumal ei ole
(või vähemalt ei pruugi olla) meiesugune materiaalne elukas, vaid pigem
printsiip, midagi käegakatsumatut. Seega võib need kaks sõna lihtsalt
arutelust kõrvale heita kui sisutud segadusekülvajad.
Väike vale
Kas tõesti olid Dawkinsi
hambad liiga nürid, et koor läbi närida ja ivani jõuda? Temal, kes on
loodusliku valiku teemaga sedavõrd sina peal kui vähesed siin ilmas üldse
kunagi on olnud! Temal, kes on inimkonnale serveerinud hulga sedavõrd
maailmapilti avardavaid kontseptsioone (isekas geen, meem, laiendatud fenotüüp,
pime kellassepp – kui nimetada esimesena pähetulevad!) Ning süüvinud religiooni
teemasse põhjalikult juba hulgas oma töödes enne nimetatud tähtteost.
Kindlasti mitte.
Milles siis asi? Vastuse leiab tegelikult juba raamatu esimeselt leheküljelt.
Tegu on nimelt eneseabiõpikuga: „...on palju neid, keda on kasvatatud ühe või
teise religiooni vaimus ning kes on seetõttu õnnetud /.../ tunnevad ebamäärast
ihalust oma vanemate religioonist lahti öelda /.../ kuid ei mõista, et see on
tõesti tegelikult võimalik. Kui sina oled üks neist, siis on see raamat mõeldud
just sulle.“
Niisiis,
eneseabiõpik hädasolijatele, mille eesmärk ei saagi olla objektiivne tõde
autori parima suutlikkuse järgi, vaid pigem tubli süst meelekindluse glükoosi
neile, kes oma raskes võitluses alla jääma kipuvad. Veelgi enam neile, kes pole
veel osanud end vabaks võitlema hakatagi. Kes ei näe tapeedikihi all ust, mida
avada ei pruugigi olla keeruline ja mis võib lasta tuppa palju päikest.
Inimestele, nagu kiriku kooripoiss, kes hambad ristis kannatlikult talub
seksuaalset väärkohtlemist käärkambris, sest talle öeldakse, et „jumal näeb, et
see hea on“. Inimestele, nagu peategelane Tanel Toomi lühifilmis „Pihtimus“,
kes läbi mõrvade ja painava hingepiina on lõpuks õppinud valetama endale ja
teistele, nii nagu „jumalale“ meeldib ja nagu kõik tema ümber teevad. Või ka
leebemalt – inimestele, nagu mu Hollandi juhendaja, kes nutika ökoloogi ning
usina kalvinistina tegi ära vaat et poole labori töö – ja pidi ometi sundima
ennast mitte mõtlema loodusliku valiku teemadel. Millest tema eriala puhul on
ilmselt väga koormav üle või ümber hiilida! Või inimestele nagu Dawkinsi poolt
kohtu alla antud paavst, kes labast kambakraatiat näikse ekslikult pidavat
jumala tahteks. Päris kindlasti ka paljudele eestlastele, kes mõelda ei viitsi
vaid jätavad lihtsalt „ukse irvakile“, kobisedes midagi stiilis: „Noh, ma ei
ole just usklik, aga arvan küll, et kuskil on olemas mingid kõrgemad jõud...“ Millest
kõrgemad? Keskkooli füüsikaõpikust?
Tegelikult ei
kutsu Dawkins üles mitte loobuma usust jumalasse – sisuliselt oma loodusest
antud voorustesse – vaid jumala lugematutest pettepiltidest, mida manavad üle
maailma sajad tuhanded šarlatanid, mis on raiutud tuhandetesse kaanonitesse ja
mida lihtsalt teadmatusest sunnivad suurema või väiksema vägivallaga oma
lastele ja õpilastele peale ka miljonid heatahtlikud täiskasvanud. Igaühel
neist on oma enam või vähem piiratud jumalavalem ning oh, kui kerge ununema
juba Newtoni poolt toonitatud tõdemus: me ei tohiks olla nii ülbed, et
kirjutame jumalale ette milline ta peab olema.
Aga eesmärk pühendab
abinõu: selleks, et meie postmodernistlikus üksteisest üleröökivas maailmas
abivajajateni üldse kohale jõuda, tuli seekord koos pesuveega välja visata ka
laps. Too ilmselt ei pahandanud: vaevalt, et Dawkinsi kirjanduslik liialdus
kellelegi kurja teeb, kellegi maailma mõra lööb.
Võibolla ei
puudunud Dawkinsi kahtlemata tänuväärse teose taga heade soovide kõrval ka
kasvõi killuke lihtsalt lusti. See pole sugugi võimatu! Kuigi täiskasvanud
teavad hästi, et jõuluvana on ehtne, pakub mõnele kõurikule endiselt lõbu laste
nähes naabrimehel habe eest kiskuda ja laia naeruga röögatada: jõuluvana POLE
OLEMAS!
