kolmapäev, 11. november 2009

Kassi teekond



(Eesti Looduse toimetajaveerg, november 2009)

Ühel päeval öökis kass imelikult ja ajas suust vahtu, ilmselt oli kalaluu kurku jäänud. Tõstsin ta kärmelt aknast välja. Sealt ta mulle siis otsa vaatas, tehes suuga imelikke liigutusi ning vehkides abitult käpaga. Näuguda vaeseke vist ei saanud, kuid tema pilk kõneles selget keelt. See ei olnud rahulik ega ergas nagu tavaliselt, vaid justkui kaugel eemal olev, täpselt nagu suurt-suurt valu tundval inimesel. Küllap saab ise hakkama, kassid ju läbi aegade kala söönud, hakka veel tühja tohterdama, mõtlesin murelikult.

Rohkem me teda ei näinud. Kolmanda päeva öösel läks uni ära ja vähkresin mitu tundi, kujutledes, kuivõrd piinarikas on surra kurguhaavast aegamööda üle kogu keha levivasse põletikku kõledas ja kottpimedas oktoobriöös. Miks ta ometi koju ei tule? Tundsin end peaaegu mõrvarina.

Veel 1930. aastatel kandis kassinahast rõivaid kolmandik Eesti elanikest [Põder, Carmen 2009. Karusnahk arvamuste retrospektiivis. Tartu kõrgema kunstikooli diplomitöö; lk. 6]. Toonased loomakaitsjad on maininud juhuseid, kus nahku koguvad poisikesed nülgisid kasse elusast peast (samamoodi käituti mõnel pool Eestis raugastunud hobustega, et nahk lihtsamini maha tuleks). Kui üks tattnina kassil naljaviluks mõlemad silmad peast torkas, rahustas ema tõrelejaid: „See ju ainult kassipoeg, loom!” [www.folklore.ee/tagused/nr31/looneots.pdf].

Kassi ja mõne muu kodulooma edusammud meie eetilises maailmapildis avaldavad tõepoolest muljet. Seda ei saa paraku öelda näiteks farmirebaste või -minkide kohta, kes oma intelligentsuselt kassile või koerale ju sugugi alla ei jää.

Eetika on inimeste jt. sotsiaalsete loomade seas levinud alateadlik mäng, mille evolutsiooniline eesmärk on eri oletuste järgi demonstreerida kaaslastele oma kvaliteeti ja/või koguda vastuteeneid tulevikus [vt. nt. Eesti Looduse oktoobrinumbrist]. Väga tähtsal kohal on siin empaatiavõime, oskus tunda end kaaslase nahas. Pole juhus, et loomakaitsjad ja -õiguslased on kaasanud eetikamängu (etosfääri?) esimesena just loomad: nende sarnasus inimesega teeb empaatia nende suhtes lihtsaks. Kummatigi pole kaalukat põhjust arvata, et näiteks praetaldrikul närbuv salatileht kannataks v ä h e m kui kass või inimene, küll teeb ta seda t e i s t m o o d i [vt. nt. www.hot.ee/kevadband/jimi_valu.pdf].

Nii et meie, heterotroofid, oleme pärispatused igal juhul. Meie elu rajaneb paratamatult teiste surmal. Puhtalt meie endi nutikuse küsimus on ometi see, kui palju kannatusi oma eluga põhjustame. Ma ei kutsu üles religioossusele, kuid väikest palvet taeva läinud hinge eest väärib iga vorstivõileib, rääkimata uuest T-särgist, jopest või kasukast. Sven Kivisildnik on tabavalt nentinud: „Kui te ei söanda kellelegi pussi kurku torgata, pistke pangakaart kassamasinasse. Tapmine on lihtsam, igapäevasem ja rutiinsem, kui televiisorist paistab.”

Muuseas, paari päeva pärast ilmus kass siiski koju. Naine võttis külmikust suure isuäratavalt lõhnava kassipildiga purgi ning tõstis talle minu protestist hoolimata säärase (suhtelise) hunniku liha, mis isegi paadunud grillisõbra terveks päevaks siruli võtaks. Kiisu laadis selle kõik kadestamisväärse rahuga naha vahele ja jätkas oma teekonda – küllap keeras kuskile magama.

esmaspäev, 9. november 2009

Elu läbi roosade prillide

(Eesti Looduse toimetajaveerg, september 2009)


Kui Dawkinsi Richard tutvustas laiadele rahvahulkadele oma iseka geeni narratiivi, süüdistati teda, otsekui eitaks ta isendite ­­­– taimede, loomade, inimeste jt. – tähtsust üleüldse. Dawkins oli hämmingus ja seletas, et kaugeltki mitte. Lihtsalt mõnikord tasub kujutleda isendite tasand läbipaistvaks, nagu klaas, vaadata sellest läbi, geenide tasandile. Mõnd asja elusolendite maailmas õnnestub nii paremini mõista.

Säherdune läbinägelikkus saab üha igapäevasemaks, vähemalt bioloogide seas küll. Kuidas hinnati mägra asustustihedust Brightoni linnas Inglismaal? Hiiliti pimeduse katte all sika-saka ringi ja loeti põõsastesse putkavad tumedad varjud kokku? Palju lihtsamalt: koguti linnast mägrakarvu ja määrati nende genotüüp. Niipalju, kui oli eri genotüüpe, tegutses seal ka mäkri. Kuidas tuli ilmsiks huntide ja koerte viljakas suguelu Eestis? Loomulikult ei hiilinud nüüdki keegi oma õuepenil sabas, meeles kipitamas küsimus, et kus see Muki ometi öösiti kolab. Geneetiline analüüs, mikrosatelliitlookuste põhjal koostatud nn. passid tõid päevavalgele Taebla metsade Romeo ja Julia loo. Ka elukate toimetused kauges minevikus on tänu lihtsale neljatähelisele geeniahelale meil justkui peo peal – sealhulgas ohter geenikaubandus, kui nii võib väljenduda. Üksteiselt geene “laenates” pole risti ette löönud elupuu võra täiesti eri otstest pärit olevused.

Kui mina ülikooli tulin, oli imetajauurija ehk terioloogi oluline tööriist -20 kraadise mugavkraadiga magamiskott, millega võis talvises metsas hundijälgi ajades end sinnasamma hange ööpausile keerata. Nüüd on selle kõrval tähtsa koha sisse võtnud laboripipett, mis aitab karvad või muu kehamaterjali moondada mitmesugusteks lahusteks ja lõpuks ilusate värviliste nuleotiidjärjestustena arvutikuvarile manada. Huvitav on kujutleda, mis saab edasi. Selge see, et karustel hundiuurijatel ei tule steriilses laboriõhus marineerida kaua, vast mõned aastad veel. Siis pääsevad nad tagasi metsavärskusse, taskus mobiiltelefonisuurune geenidetektor. Lükkad ühest otsast karva sisse, jookseb teisest otsast geeniahel ja sugupuu kõvakettale.

Lähenevad kohalike omavalitsuste valimised ja elurõõmust pakatavad roosad näod bussipeatuste vitriinides veenavad, et hoolimata ajutisest ebapopulaarsusest teadusilmas on füsiognoomia inimeste argiteadvuses endiselt aukohal. Inimese nägu on meile peegel tema isiksuseomaduste (loe: geenide) kohta. Arvutigraafikud on näinud kurja vaeva, et tulevaste deputaatide nägudelt maha retušeerida väsimusevagusid ja küünilisusekortse. Õnneks veel üsna käpardlikult, ent infotehnoloogia areneb kiiresti. Varsti oleme ühest tähtsast orientiirist ilma.

Loodetavasti suudab biotehnoloogia sammu pidada. Arutust optimismist kisendavad plakatid vitriinidest kaovad tasahilju. Kandidaadi kohtumisel valijaga ei hüüta õhku ühtki hüüdlauset ega küsita ühtki küsimust. Mida poodiumil higistav saadik räägib, laulab või häälitseb, pole tähtis. Saalitäis valijaid vaatab teda vaikides läbi väikeste roosade prillide, mille siseküljel helendab vöötkood tema genoomist välja arvutatud esindusväärtuste kohta. Elutarkus 3,2 palli; usaldusväärsus 2,1 palli; karjerism 8,9 palli; enesehinnang +14,3 palli (suurushulluse hoiatus). Jne.

Sõna otseses mõttes igal sammul pudeneb meist maha keharakke, kus sisaldub ilusa digitaalse failina kogu meie genoom. Tuleviku kurjategijaid ei jälitata pealtnägijaid küsitledes, sõrmejälgi kogudes või sireeni huilgel linnaelanike eludega riskides. Tuleviku mäkri ei jälitata raadiovastuvõtjaga, läbi telefonivõrgu ega isegi mitte satelliidi vahendusel. Piisab neistsamadest roosadest prillidest.

reede, 6. november 2009

„Teeme ära 2008” ja ühisvara tragöödia

(Eesti Loodus, juuni 2009)


Eelmise aasta esimesel maipäeval juhtus kummaline lugu. Selle asemel, et sättida rinda punane nelgiõis ning marssida tänavatele endale rohkem raha nõutama, nagu mõneski õhtumaa „vanas demokraatias” kombeks, kogunesid ühe hiljuti iseseisvunud pisiriigi kümned tuhanded inimesed ühtäkki – koristama prügi. Kusjuures mitte iseenda laokile jäetud prügi ja enamasti mitte enda kodu ümbrusest.

See viimane asjaolu teeb juhtumi huvitavaks teadusele. Praeguse evolutsioonilise psühholoogia vaate kohaselt oli toimunu üpriski ebatõenäoline. Arvatakse nimelt, et ühishüve nimel tegutsema on inimene motiveeritud vaid olukordades, kus tema isiklikku panust märgatakse ja meelde jäetakse: niiviisi tekib võimalus, et see tulevikus vääriliselt – ja mis tähtis, isiklikult – tasutud saab ning pingutus ei lähe raisku (vt. täpsemalt Eesti Loodus, 2008/2; lk. 20). Puhta ühishüve nimel ponnistamast takistab meid evolutsiooni loogikast tingitud paratamatus: ühisvara tragöödia (vt. eelmine jutt).

Tõsi, on igati ootuspärane, et inimesed (ja muud sotsiaalsed loomad) kutsuvad üles ühise hüve nimel pingutama kaaskodanikke. Nii kirjutab juba Garrett Hardin oma teetähiseks kujunenud 1968. aasta essees (vt. lk. 8), et ta ei mäleta ühtki viimase aja USA presidenti, kes poleks kutsunud ametiühinguid üles vabatahtlikult vähendama palganõudeid, või metallitööstureid piirama hindu. Hardin peab sedasorti moraalilugemist otseselt kuritegelikuks, sest see põhjustab skisofreeniat nii ühiskonnas kui ka üksikinimestes. Pisut tagasihoidlikumalt: on üpriski tõenäoline, et tegu on tüüpilise evolutsiooni käigus kinnistunud alateadliku petuskeemiga, kus üksikisik püüab suurendada ühishüve kaaskodanike arvelt, ilma omalt poolt vastu panustamata.

Sestap ei pannud loodusteadlast ilmselt imestama „Teeme ära” suurüritusele eelnenud reklaamikära. Nii need, kes olid otsustanud ise minna, kui ka need, kes lõpuks kõrvale „viilisid”, said ainult võita sellest, kui osa võtab võimalikult suur hulk teisi. Lõhe teooria ja tegelikkuse vahel tekkis hetkel, kui inimesed tõesti ka kohale tulid ja ohverdasid päikesepaistelise pühapäeva võõras seltskonnas ja võõras kohas võõrast prügi tihtipeale sõna otseses mõttes maa küljest lahti kaapides.

Teadus oleks pigem ennustanud järgmisi käitumistüüpe. Esiteks: kodanik siunab kogu kampaaniat, nimetades seda kommunismi tagasitulekuks, potjomkini külaks, või öeldes otse välja: koristagu see kes lagastas! Kirudes küll pigem omaette ja tasasel häälel, et „idealistide rõõmu mitte rikkuda”. Teine variant: kodanik kiidab kõiki tuttavaid minejaid ja kurdab, et tahaks niiväga isegi tulla, kui vaid ... ahh, just sel päeval poleks ammu lubanud ämma juures kartuleid panna, või – just nüüd poleks kätt nii pahasti välja väänanud. Tunnistagem, ettekäänet leida poleks raske. Kolmas variant: kodanik on kindel tulija veel eelmisel õhtul, helistades kõik tiimikaaslased mitu korda läbi ja innustades neid, kuid, oh õnnetust, jääb liiga pikalt linna peale tähtsaks päevaks julgust koguma. Ning – kas sa näh nüit! – ei kuule hommikul äratuskella.

Loomulikult ei pruugi need käitumisviisid kujutada endast teadlikku pettust. Vastupidi, mida vähem me oma isekat pisikelmust teadvustame, seda sujuvamalt see tõenäoliselt õnnestub. Säärased käitumismustrid on lihtsalt looduslik valik kinnistanud meie alateadvusse, sest need, kes suutsid kaaslasi karistamatult petta, on läbi aegade olnud ausameelsetest keskmiselt veidi edukamad.

Kui vastuollu satuvad teadus ja tegelikkus, tuleb vigu otsida esimesest. Mille poolest teaduslik ennustus, et „Teeme ära” on määratud nurjumisele, on liiga lihtsameelne? Võimalusi tuleb pähe mitu.

Esiteks, võibolla siiski toimis ühisüritus inimeste isiklike suhete korraldajana. Tuldi ju enamasti mõneliikmeliste meeskondadena, mille osalised signaliseerisid kohalolekuga üksteisele enda usaldusväärsust. Parafraseerides vanasõna: „Sõpra tunned töös”. See, kas töö oli otseselt kasulik kellelegi konkreetsest seltskonnast, nii nagu vanasti talgutöödel, ei olnudki ehk nii oluline, piisab, et tegutseti kogukonna ühishüve nimel. Ja muidugi, enneolematu rahvaüritus pakkus võimalust sõlmida uudses olukorras uusi sotsiaalseid sidemeid.

Teiseks, võibolla tõesti toimis kogu üritus peamiselt üleskutsena, nii nagu lootsid korraldajad. Päev värskes õhus päikese käes, olgugi ebameeldiva ja võõra prügiga maadeldes, ei ole istuva eluviisiga linnainimesele ehk liiga suur ohver, kui selle tasuks on üldise moraali nihkumine kriipsukesegi võrra kõrgemale.

On kolmaski võimalus, mille kooskõla kohta evolutsioonilise psühholoogiaga ei oska küll esialgu midagi arvata. Tuldi, tajudes selliste ürituste põhimõttelist jätkusuutmatust, paratamatut hääbumist inimeste loomuomasesse isekusse ja sellest tulenevasse ühisvara tragöödiasse. Tuldi sellest hoolimata – lihtsalt mängu ilu pärast, mõeldes nagu John Lennon ja paljud teised luuletajad: kujutlegem kasvõi päevaks, et ühisvara tragöödiat ei olegi olemas! Olgugi näilik, kuid mäng tundus piisavalt hea ja huvitav, et hetkeks kaasa minna.

Säärast hetkelist sähvatust võiks võrrelda piksega: see ilmub aeg-ajalt justkui ei-tea-kust, avaldab oma võimsusega kõigile muljet, et siis jälle pikaks ajaks kaduda. Esimesi välgu-uurijaid vaadati küllap kui veidrikke, tänapäeval aga on see nähtus – elekter – rakendatud enesestmõistetavalt igasse majapidamisse. Samamoodi tasuks teadlastel tähelepanelikult uurida „Teeme ära” taolisi ootamatuid pööriseid päevast päeva iga inimese enda naba ümber tiirlevas maailmakulus. Võibolla õnnestub needki kunagi teaduslikult ohjesse püüda ja elegantselt igapäevatööle rakendada. Võibolla kunagi saame ühisvara tragöödiat inimühiskonnas hakata pidama rauaaegseks igandiks.

kolmapäev, 4. november 2009

Eesti Loodus ei ole piibel

(Eesti Looduse toimetajaveerg, aprill 2009)


Kui saatsime seekordse avaloo visandi Eesti looduseuurijate seltsi kriitikatule alla, oli vastukaja nii võimas, et ainuüksi selle põhjal annaks liialdamata koostada põneva Eesti Looduse erinumbri. Et torm tõuseb, oli tegelikult ette aimata. Jüri Pino on ilusti öelnud: ainult mõtteavaldused stiilis “banaan on kollane” ei tekita kelleski mingeid vastuväiteid. Sellegipoolest oli toimetuserahval äärmiselt hea meel kinnitust saada, et nõnda paljud Eesti loodusteadlased meie ajakirja loevad, oma südameasjaks peavad ja oma arvamust välja öelda ei pelga.

Kõige häälekamalt võeti sõna pealtnäha kõige ebaolulisematel teemadel, näiteks mõiste “elur” vajalikkuse kohta. Palju kirgi kütsid seened: kuidas siis ikkagi nii, et neid võiks ühtäkki hakata loomadeks nimetama? Säärane jora naerdakse ju välja ja maksumaksja võib koguni pahaseks saada! Tegelikult on siin mõtlemisainet küllaga: vanad ja väärikad alusmõisted peavad tõesti saama rahu, et meie maailmapilt päris uppi ei vajuks. Antud juhul ei tohi aga unustada, et alates molekulaarse süstemaatika esiletõusust  j u b a  o n  pöördumatult hägustunud nii seene, taime kui ka looma teaduslikud mõisted.

Arutelus selgusid ka kaks meie ajakirja sihtrühma, kelle pärast loodusteadlased kõige enam südant valutavad: bioloogiaõpetajad ja tädi Maali. Mõlema puhul kahtlustati, et nad loevad Eesti Loodust nagu piiblit, võttes kõike siin kirjutatavat puhta kullana. Ei saa salata, niisugune arvamus tekitas vähemalt minus kerge paanika.

Pisut vaiksemalt õiendati loo teaduslikku osa. See sundis ka toimetaja kaevuma süstemaatika saladustesse vähemalt eelkooli tasemel. Mõnigi revolutsiooniline sõnastus sai nüüd vaoshoitumaks kohendatud ja mõndagi olulist veelgi rõhutatud: ühesõnaga, loomulik toimetamise protsess, aitäh nõuandjaile!

Rahvusvahelistes teadusajakirjades palutakse kõik artiklid enne avaldamist üle vaadata paaril-kolmel vastava ala tippteadlasel, n.-ö. retsensendil. Kaugel sellest, et udujutt teadusest niiviisi täiesti eemal püsiks, kuid suurel määral siiski. Eesti Loodus ei ole ranges mõistes eelretsenseeritav ajakiri, enamasti tuleme toime oma toimetajate kriitikameele najal, keerukamate lugude puhul püüame saada abi kodumaistelt asjatundjatelt. Ent neid jätkub meil teatavasti igale alale umbes täpselt null kuni üks. Nii võib ikka ja jälle juhtuda, ja juhtubki, et tööd saab meie toimetuse vanim ja kohusetundlikem liige Trükiveakurat. Mida siis teha? Jätta julgemad ja keerukamad lood lihtsalt avaldamata?

Eesti võib-olla parim süstemaatika tundja Erast Parmasto märkis seekordse avaloo kohta tabavalt: “Raik Mikelsaare hüpoteesid on igati vahvad ja sedasorti arutelusid on vägagi vaja – teadus pole ju kirjelduste hiidhunnik, vaid eelkõige hüpoteesid ja teooriad. Ei maksa neid ainult liiga tõsiselt võtta; ja häda meile kõigile, kui tädi Maali neid Ülesleitud Tõeks hakkab pidama.”

Eesti Loodus ei suuda ega taha pakkuda oma lugejatele Kindlaid Tõdesid. Just vastuoksa, tahaksime lugejat nende eest kaitsta. Püüdes samas mitte libastuda postmodernismi laiale allamäeteele. Skeptilisus, kriitikameel, iseseisev mõtlemine on eestlasele lausa eluliselt vajalik oskus, mida ei tohi unarusse jätta. Eesti Loodus ei tohiks olla sumbunud klassiruum või pühakoda, vaid sellest väljapääsemine, värske kevadõhu kätte. Ka elusloodus ise areneb eelkõige vigade jõul. Selleks, et jõevool saaks põhja puhtaks uhtuda, tuleb kõigepealt muda üles keerutada.

esmaspäev, 2. november 2009

Me kõik oleme tehtud tähtedest



(Eesti Looduse toimetajaveerg, veebruar 2009)

Teadus on religioon. Lausa kolmel eri moel. Esiteks, see lähtub uskumustest nagu teisedki religioonid. Kui mõnes religioonis usutakse, et pärast surma lähme põrgu või taeva, siis teaduses eeldatakse näiteks seda, et loogikareeglid kehtivad, et täna avastatud füüsikaseadus kehtib üpris tõenäoliselt ka homme. Seda usutakse ilma, et keegi ealeski saaks seda 100% kindlalt tõestada.

Ent teaduse omapära võrreldes muude usunditega on tohutult suurem ennustusvõime. Kui praegu maailmas valdavad tavausundid on, piltlikult öeldes, võitnud moraalikaanonite võidujooksu, siis tänapäevane teaduslik meetod on võitnud ennustusvõime võidujooksu. Selle taga on aastasadade pikkune ränk treening, koos hulga valusate kukkumiste ja taastõusmistega. Muidugi, tulemus ei ole täiuslik. Ent väita, et evolutsiooniteooria on võrdväärne näiteks nn. intelligentse disaini õpetusega on samahea, kui väita, et igaüks meist vääriks Gerd Kanteri asemel olümpiakulda: Kanter ei visanud ju sugugi staadioni lõppu, võibolla suudab seda keegi teine, kui ta vaid viitsib piisavalt trenni teha.

Teiseks, teadus eeldab kaasinimeste jutu uskumist. Loomulikult, tänapäeva teaduslik meetod püüab siit tulenevaid ohte muuta nii väheseks kui võimalik. Seda huvi teenib näiteks katsemeetodi korratavuse ja tulemuste falsifitseeritavuse nõue, samuti asjaolu, et pikas plaanis ei määra tunnustust mingile avastusele mitte niivõrd avastaja jutu ilu, kui see, kui paljudele uutele avastustele tema leid suudab aluse panna. Ent lühiplaanis tuleb lihtlabast valetamist aeg-ajalt ilmsiks ka kesksetes teadusajakirjades. Ammugi ei saa me ajalehest teadusuudist lugedes eales kindlalt teada, kuipaljuga petta saime, kasvõi reporteri hooletuse tõttu.

Kolmandaks, teadustööd tegev inimene usub, et uutest teadmistest tõuseb rohkem head kui kurja. Et Hirošima, Nagasaki, Tšernobõl ja naftaküttel rahvaautod on erandlikud õnnetused ning keskeltläbi läheb elu aegamööda siiski paremaks nii meil kui ka meie lastelastel. Einstein on hardunult maininud teadlasi kui tõeotsijate nähtamatut vennaskonda. Samas, vaid mõned aastad enne tuumapommi loomist nimetas ta seda sama tõenäoliseks, kui leida nõel heinakuhjast. Seekordses intervjuus ütleb geneetik Mart Viikmaa, et evolutsiooni tundmine ei saa inimkonnale mingit kahju teha – nentides samas, et tänapäeva biotehnoloogia suudab luua tuumarelvadest tunduvalt ohtlikumaid relvi. Teaduse kolmandat religioosset tahku võiks üldistada kui usku, et rumalusest sünnib enam kurja kui pahatahtlikkusest. Võibolla koguni, et pahatahtlikkus on vaid üks rumaluse vorme.

Vanal Darwinil on muidugi kõige otsesemad arved nii teaduse kui ka muude usunditega. Mart Viikmaa mainib intervjuus, et Darwini hüpotees “asus teaduslikul viisil kõrvaldama Loojat”. Jah, evolutsiooniteooria näitab, et elusloodusel kogu oma keerukuses ja mitmekesisuses ei pruugi olla eesmärki. Muidugi, oma südames ei usu enamik meist seda rohkem, kui jõuluõhtul kirikus lunastaja sündi. Inimene on kord juba nii ehitatud. Me ei adu, et sõnad “eesmärk” või “tahe” iseenesestki on vaid metafoorid, mis on meie mõtteis ja keeltes kanda kinnitanud pelgalt seetõttu, et teistsugused keeled ja rahvad on looduslik valik ammu kõrvaldanud. Et see pole sõnakõlks, vaid tõesti tõsi, mida üks laulja on öelnud: me kõik oleme tehtud tähtedest.