(Eesti Looduse toimetajaveerg, november 2009)
Ühel päeval öökis kass imelikult ja ajas suust vahtu, ilmselt oli kalaluu kurku jäänud. Tõstsin ta kärmelt aknast välja. Sealt ta mulle siis otsa vaatas, tehes suuga imelikke liigutusi ning vehkides abitult käpaga. Näuguda vaeseke vist ei saanud, kuid tema pilk kõneles selget keelt. See ei olnud rahulik ega ergas nagu tavaliselt, vaid justkui kaugel eemal olev, täpselt nagu suurt-suurt valu tundval inimesel. Küllap saab ise hakkama, kassid ju läbi aegade kala söönud, hakka veel tühja tohterdama, mõtlesin murelikult.
Ühel päeval öökis kass imelikult ja ajas suust vahtu, ilmselt oli kalaluu kurku jäänud. Tõstsin ta kärmelt aknast välja. Sealt ta mulle siis otsa vaatas, tehes suuga imelikke liigutusi ning vehkides abitult käpaga. Näuguda vaeseke vist ei saanud, kuid tema pilk kõneles selget keelt. See ei olnud rahulik ega ergas nagu tavaliselt, vaid justkui kaugel eemal olev, täpselt nagu suurt-suurt valu tundval inimesel. Küllap saab ise hakkama, kassid ju läbi aegade kala söönud, hakka veel tühja tohterdama, mõtlesin murelikult.
Rohkem me teda ei
näinud. Kolmanda päeva öösel läks uni ära ja vähkresin mitu tundi, kujutledes,
kuivõrd piinarikas on surra kurguhaavast aegamööda üle kogu keha levivasse
põletikku kõledas ja kottpimedas oktoobriöös. Miks ta ometi koju ei tule?
Tundsin end peaaegu mõrvarina.
Veel 1930.
aastatel kandis kassinahast rõivaid kolmandik Eesti elanikest [Põder, Carmen
2009. Karusnahk arvamuste retrospektiivis. Tartu kõrgema kunstikooli
diplomitöö; lk. 6]. Toonased loomakaitsjad on maininud juhuseid, kus nahku
koguvad poisikesed nülgisid kasse elusast peast (samamoodi käituti mõnel pool
Eestis raugastunud hobustega, et nahk lihtsamini maha tuleks). Kui üks tattnina
kassil naljaviluks mõlemad silmad peast torkas, rahustas ema tõrelejaid: „See
ju ainult kassipoeg, loom!” [www.folklore.ee/tagused/nr31/looneots.pdf].
Kassi ja mõne muu
kodulooma edusammud meie eetilises maailmapildis avaldavad tõepoolest muljet.
Seda ei saa paraku öelda näiteks farmirebaste või -minkide kohta, kes oma
intelligentsuselt kassile või koerale ju sugugi alla ei jää.
Eetika on
inimeste jt. sotsiaalsete loomade seas levinud alateadlik mäng, mille
evolutsiooniline eesmärk on eri oletuste järgi demonstreerida kaaslastele oma
kvaliteeti ja/või koguda vastuteeneid tulevikus [vt. nt. Eesti Looduse oktoobrinumbrist].
Väga tähtsal kohal on siin empaatiavõime, oskus tunda end kaaslase nahas. Pole
juhus, et loomakaitsjad ja -õiguslased on kaasanud eetikamängu (etosfääri?)
esimesena just loomad: nende sarnasus inimesega teeb empaatia nende suhtes
lihtsaks. Kummatigi pole kaalukat põhjust arvata, et näiteks praetaldrikul
närbuv salatileht kannataks v ä h e m kui kass või inimene, küll teeb ta seda t
e i s t m o o d i [vt. nt. www.hot.ee/kevadband/jimi_valu.pdf].
Nii et meie,
heterotroofid, oleme pärispatused igal juhul. Meie elu rajaneb paratamatult
teiste surmal. Puhtalt meie endi nutikuse küsimus on ometi see, kui palju
kannatusi oma eluga põhjustame. Ma ei kutsu üles religioossusele, kuid väikest
palvet taeva läinud hinge eest väärib iga vorstivõileib, rääkimata uuest
T-särgist, jopest või kasukast. Sven Kivisildnik on tabavalt nentinud: „Kui te
ei söanda kellelegi pussi kurku torgata, pistke pangakaart kassamasinasse.
Tapmine on lihtsam, igapäevasem ja rutiinsem, kui televiisorist paistab.”
Muuseas, paari
päeva pärast ilmus kass siiski koju. Naine võttis külmikust suure isuäratavalt
lõhnava kassipildiga purgi ning tõstis talle minu protestist hoolimata säärase
(suhtelise) hunniku liha, mis isegi paadunud grillisõbra terveks päevaks siruli
võtaks. Kiisu laadis selle kõik kadestamisväärse rahuga naha vahele ja jätkas
oma teekonda – küllap keeras kuskile magama.