esmaspäev, 10. november 2008

Juhan Aul 111 – kas unistused luhtusid?



(Eesti Loodus, oktoober 2008)

“Inimene mõtleb, jumal naerab.”
Juudi vanasõna

15. oktoobril on Eesti antropoloogia eestvõitleja Juhan Auli sünniaastapäev.

 “Eestlaste keha on mahlarikas, kuid lihased on raske ja pideva harjutamise tõttu kõvad. Eestlaste kasv on enamasti keskmine. Nägu on veidi pundunud, lõtv, kahvatu, näojooned ilmetud; punased põsed haruldased. Juuksed on enamasti blondid, lapse-eas peaaegu valged. Keha tugevus keskpärane. Temperament on üldiselt flegmaatiline, kalduvusega melanhoolsusse. Seetõttu on eestlaste keha üldiselt võttes vastupidavam ja haiguste suhtes mitte vastuvõtlikum kui teiste inimeste oma. Väga vähesed eestlased on päriselt melanhoolse temperamendiga, ainult vähesed on väikest kasvu, kuid tugeva kehaehitusega, mustade juustega, pruuni näovärvusega, käitumises tõsised ja avaldavad tagasihoitud rahulolematust. Tartu piirkonnas on eestlased pikemad ja lõdvad; Tallinna ümbruses on nad vilkamad ning jutukamad, ka ei ole nende nägu siin nii pundunud --- Enamikul (naistest – J. A.) on blondjuuksed, mustad juuksed puuduvad täiesti. Üldse on naiste juuksed heledamad kui meeste omad.”

Nende Baeri kahe sajandi taguste sõnadega [4] alustab Juhan Aul oma 1938. aasta artiklit “Eesti antropoloogilise uurimise senine viljelemine ja tulevikuülesanded” [2]. Baeri töö oli esimene nokatäis liiva eestlaste antropoloogilises kirjeldamises: Juhan Aul ladus kümnete tuhandete hoolikate mõõtmistega tugeva vundamendi, millele asuda ehitama korralikku maja. Olles artiklis rännanud läbi Eesti antropoloogia anekdootliku algus- ja toimeka kaasaja jõuab Aul lõpuks küsimuseni: mis saab edasi? Esmase sisulise sihina näeb ta eestlaste kehaehituse koonduurimust “Anthropologia Estonica”, millele peavad järgnema eraldi Eesti antropoloogiliselt huvitavamaid paiku ja inimrühmi kirjeldavad teosed. Pakilisima vormilise ülesandena, “mis meil ilmtingimata teha tuleb ja otsekohe”, näeb Aul antropoloogia õppetooli Tartu ülikooli juures ning antropoloogia uurimisinstituuti.

Mullu sügisel, Juhan Auli 110. sünniaastapäeva üritustel, jäin esimest korda mõtlema, miks need “ilmtingimata” vajalikud teod on siiani tegemata. Miks toona neljakümneaastase, täies nooruslikus tööjõus teadlase unistused ei täitunud – vähemalt mitte nii, nagu ta ise oli ette kujutanud. Pähe tuli kolm põhjust.

Sõda. “Me elame ruttamise ja enesekaitse ajajärgus,” kirjutab Aul kõnealuses artiklis, “me elame ajajärgus, kus iga üksiku rahva lugupidamine teiste rahvaste juures tähendab palju ja oleneb peamiselt sellest, kuivõrra ta ise seda lugupidamist intensiivse tööga, eeskätt vaimse tööga suudab teiste rahvaste juures võita. Väikerahvaste kohta maksab see mitmekordselt.” Eks tule need sõnad tuttavad ette tänapäevalgi! Juba järgmisel aastal pärast artikli ilmumist tõi Nõukogude Liit väed Eestisse ning vaba Eesti riik lakkas olemast. Eestlaste usinus ja lugupeetus ei päästnud neid vääramatust lähitulevikust.

Juba mõni aasta pärast sõda – vaid mõni aasta enne Watsoni ja Cricki vägitegu [12] ning Stalini surma – asus uus võim Trofim Lõssenko jt. kehastuses geneetika seaduspärasusi lahmides ümber sõnastama [10]. Lühidalt: asjaolu, et paljusid sordiaretusega saavutatud omadusi ei leidu metsikutel eellastel – ja seega peab genoomiga kunagi kuskil toimuma muutusi – võeti ekslikult aluseks väitele, et mingit muudest rakuosadest eraldi pärilikkusainet ei olegi olemas. See omakorda andis aluse lamarkistlikule uskumusele, et piisab, kui võimeid ja omadusi elu jooksul küllaldaselt treenida, ning need muutuvad pärilikuks. Oma usku kaitsti ja teisitimõtlejaid vaenati lausa hüsteeriliselt [10], ilmselt nähti selles vaidluses üht rinnet ülemaailmse proletariaadi võitluses rõhuvate klasside vastu.

Pole raske arvata, kuidas suhtuti antropoloogiasse, mis õõnestas elusolendite sünnipärase võrdsuse ideaali otse meie oma jalge all, meie oma liigi sees. Nagu väga paljud väga väärtuslikud teadlased üle kogu Nõukogude Liidu, kahetses ka Juhan Aul pärast seda, kui mõningad seltsimehed olid mõningaid “selgitusi” jaganud, avalikult “pattu” [3], ent kirjatüki ridade vahelt vaatab vastu löödus ja nõutu küsimus: “Noh, ja edasi?”

Sellegipoolest lasti “ketser” 1950. aastal ülikoolist töölt lahti. Zooloogia kateedrisse naasta õnnestus tal 1954. aastal. Tasapisi õnnestus jätkata ka antropoloogiaga: 1964 ilmus venekeelsena “Eestlaste antropoloogia”, 1977 “Eesti naiste antropoloogia” ja 1982 “Eesti koolilaste antropoloogia”, trükivalgust nägi palju muudki [8]. Kuid ilmselt olid Auli näpud piisavalt kõrvetatud ning riigivõimu ähvardus teadusele piisavalt püsiv: antropoloogia õppetooli ja instituudi plaanid olid ja jäid kalevi alla.

Uued ajad lõid inimesed sassi. Piltlikult võib öelda, et antropoloogia asus Eestit hõlvama edelast. 1927–1929 kirjeldas Aul antropoloogiliselt Sõrve poolsaare, mõõtes seal “peaaegu kõiki inimesi” [8], 1930 võttis ette kogu Saare maakonna, järgnes Lääne- ja siis juba kogu Eesti. “ .. juba Sõrve uurimise päevil Saaremaal rohkesti matkates torkasid silma lokaalsed erinevused üksikute kihelkondade inimtüüpides, ja et neid omapärasusi tähistada, asusingi nimetatud tööle koos paari üliõpilasega,” kirjutab Aul. Sõrve töö võtab ta aga kokku nii: “Uurimised näitasid, et Läänemeri on olnud kaunis tõhusaks barjääriks põhjatõu idasuunalise ekspansiooni vastu, mistõttu Sõrve on olnud ja jäänud ülekaalukalt idabaltilise tõu resp. soomeugrilise rahvaelemendi alaks.”

Uskumatu, aga tõsi: veel 70 aastat tagasi võis täheldada ja mõõta antropoloogiliste tunnuste korrapärast erinevust nii eestlaste ja naaberrahvaste kui ka Eesti eri kihelkondade vahel (# 1)! Tänapäeva üleilmastunud maailmas, kus inimesed “reisivad palju ja suurtel kiirustel”, suudab tavainimene midagi säärast ette kujutada vaid mingite ürgmetsa suguharude puhul. 1933. aastal kirjeldas Aul hoolikalt tolle aja mõistes erijuhtumit, hulka pooleldi vene päritolu lapsi Saaremaal, maailmasõjaaegsete vene väeosade pärandit. Vaevalt suutis ta siis aimata, et järgmised aastakümned asendavad kolmandiku Eesti rahvast idaränduritega, sajandi lõpus aga on valge nahavärv vaid üks paljudest Euroopa rahvaste paabelis. Ning seesama Saaremaa on muutumas suureks turismitaluks skandinaavlastele. Ajalugu on ikkagi pööraselt kiire.

Ja kolmandaks – geneetika esiletõus. “Meie antropoloogiline instituut peab ühtlasi kujunema meie rahvabioloogiliseks a r h i i v i k s, millesse tuleb koondada too teaduslik toormaterjal – mõõtmis- ning märkmelehed, piltidekogud jne., mis meil praegu olemas ja mis edaspidise töö jooksul mitme- ja mitmekordselt peab suurenema. Me peame olema teadlikud, et neis materjalides peitub ka neid väärtusi, mida alles tulevased põlved saavad kasutada ja rakendada.”

Taiplikule lugejale on kindlasti juba selge, kuhu ma selle tsitaadiga sihin. Just samalaadne arhiiv on meil hiljuti loodud, täieneb vahelduva eduga ja on mitmesuguste kirgede keskpunktis praegugi – pean silmas Eesti geenivaramut.

Toona, kui geene polnud veel “üles leitud”, rõhutas Aul antropoloogiliste andmete, st. inimkeha mõõtude rolli indikaatorina, inimese terviseriskide ja muu saatuse ennustajana. Täpselt sama rolli nähakse praegu geeniandmetel. Nii juhtus, et Auli varasem armastus geneetika [6, 7] “neelas alla” tema elu armastuse antropoloogia. Kas geeniandmed on kehaehitusest indikaatoritena paremad? Olles puhtamad keskkonna tekitatud “mürast”, on need ühtaegu inforikkamad ja infovaesemad. Paljudele kehaehituses ilmsetele indikaatortunnustele on raske leida vasteid genotüübis ja vastupidi. Üks on selge: geneetika oma uudsuse, keerukuse ja, nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, rahamahukusega pakub tänapäeva inimesele kaugelt enam huvi ja ahvatlusi kui antropoloogia. Elevuse vaibudes jõutakse suurema või väiksema ringiga ka antropomeetria võimaluste juurde tagasi.

Juhan Aul ja eugeenika on teema, mis geneetikast rääkides paratamatult meelde tuleb. Auli on peetud üheks peamiseks eugeenika (st. inimeste teadliku geneetilise edendamise; vt. nt. [5]) idee kandjaks Eestis kahe sõja vahelisel vabadusajal. Nüüdisajal on sõna “eugeenika” kombeks suhu võtta halvustavalt, mõnikord kiputakse seda natsismiga seostama. See tekitab loomulikku uudishimu: millised luukered võiksid Aulil siit kapist lagedale tulla?

Mainisin juba geneetikat kui Auli esimest armastust. Kalju Põldvere on jäädvustanud Auli noorpõlvemeenutusi: “ .. kool ei virgutanud, õpetatugi ei hakanud külge. Loodushuvi tekkis alles siis, kui noore õpetaja mõtteisse kerkis piiblilugude ja evolutsiooniõpetuse vastuolu” [8]. Evolutsiooniõpetus oli uus ja aktuaalne teema, Darwini “Liikide tekkest” oli möödas poole vähem aega kui praegu. Geneetilise koodi olemasolu muutus üha ilmselgemaks, ehkki selle lahtimuukimisest suudeti veel vaid unistada. Geenide “kõikvõimsuse” avastamise aegu võib liialdamata nimetada teaduse ärkamisajaks, bioloogia elevaks uuestisünniks. Põhjalik tutvus geneetikaga (ühtlasi selle agar tutvustamine rahvaülikoolis ja mujal) oli ka hoob, mis viis Auli antropoloogia juurde.

Säärase tausta puhul oleks ülimalt ebatõenäoline ja veider, kui genoomi tervishoiu küsimus poleks noorele teadlasele pähe tulnud ja tema südant valutama pannud. Noore Auli mõtteid eugeenika teemadel saame lugeda raamatu “Pärivus ja rahvas” [6] kahest lõpupeatükist. Oma ärksa ja kujundliku sisu poolest oleksid need väärt küll siinkohal üleni ära tuua, kuid nopin siiski välja vaid mõned n.-ö. piinlikud momendid lõpupeatükist (“Mis me rahva tuleviku päästmiseks peaksime tegema?”):

“1913. a. Pandi Prantsusmaal maksma seadus, mille järele kõik vanemad, kel palju lapsi, saavad riigi poolt toetust. Toetuse määr kasvab laste arvuga: iga järgmise lapse pealt makstakse suurem summa. Eriti suurte perekondade pead saavad veel erakorralise toetuse osaliseks. Ja mis me näeme? Me näeme, et alaväärtuslikud hakkavad lastega teenima! Riik laseb oma raha eest kõlbmatuid kodanikke produtseerida. Nii ei pea asja aetama! Vastuoksa, alaväärtuslikkude sigivusele tuleb piir panna!”

Aul peatub põgusalt eugeenika võtetel eri riikides – kurjategijate vasektoomial Ameerika ühendriikides, vaimuhaigete, langetõbiste jt. abielu keelul Šveitsis, suguhaigete abielu keelul Rootsis, soovitusel enne abieluotsust arstiga nõu pidada Saksamaal – ning jätkab siis:

“Peab tähendama, et senine tõuparanduslik liikumine on olnud siiski vähe ühekülgne. Ühekülgne selles mõttes, et siin pea ainult haigused ja kurikalduvused on tähelepanu leidnud. See on ka arusaadav, sest eeskätt arstid on seni olnud tõuväärinduse mõtte kandjad. Tingimata tuleks aga alaväärtuslikkuse mõistet laiendada. Tõepoolest, kui me niisugused “nõrgad olevused”, nagu Kant, Gogol, Dostojevski ja paljud teised, teadvusega rahva tuleviku loomisest kõrvaldaksime, siis oleks see otse patt. Ei ole ju meie eesmärk mitte “elevandi tervisega” inimesi luua, vaid suuri loovaid tegelasi. --- Samuti on mõne väiksema pärivusliku haiguse kandmine tingimata vähem pahe kui kadedus, jonn ja teised sellelaadilised antisotsiaalsed kalduvused. Viimased just ongi, mis seltskondlikku edenemist, inimeste läbisaamist sageli otse mürgitavad. Ka tuleb vahet teha selle vahel, mis on päritav ja mis on erakorraliste elutingimuste toime saadus. Viimaseile ei tuleks tõuväärinduslikkude küsimuste lahendamisel suurt tähtsust anda.”

Rahva õigustunne. Viimases küsimuses näeb ta teadlastele tõsist tulevikuülesannet. Abilistena terenduvad talle vaimusilmas tõuväärinduse seltsid, kes koguvad ja talletavad teaduse tarbeks sugupuuandmeid. Aul jätkab üleskutsega neile:

“Ent mis peaasi, – katsuge kõrvaldada ja pehmendada neid vastuolusid, millega tõuväärinduslik liikumine võib kokku puutuda rahva õ i g u s t u n d e s. Meil on harjutud vaatama abielu kui täielise eraasja peale. Paljudel kordadel on tähendatud, et kitsendused abielu alal rikkuvat õnne. Vanapoiste ja lasteta abielupaaride maksustamise peale vaadatakse muidugi kui suure isikuvabaduse ja üheõiguslikkuse rikkumise peale. Suguvõimetuks tegemise mõte tundub vahest mõnelegi pöörane. Paljude tõuvigade pärivus – öeldakse – nõudvat veel teaduslikku selgitust, enne kui võidavat asuda nende tegelikule väljatõrjumisele. Ka ei taha rahva õigustunne vist leppida sellega, kui suurtele väärtuslikkudele perekondadele – kes on ju pealtnäha “jõukad” – nõutakse toetust...

Kõigis neis ja sarnastes punktides tuleb rahva õigustunne muuta! Tehke endale ja kõigile selgeks, et õigustunne ei ole midagi kõrgemalt poolt antut, midagi vormides püsivat, vaid inimeste mõttetöö vili ja peab kohanema uutele sihtidele ja ajanõudeile. Oli aeg, mil nakkavate haiguste suhtes kellegi isikuvabadust ei kitsendatud. Aga ajad muutusid, jõuti arusaamisele, et vaheleastumine on tarvilik. Ja õigustunne andis järele. Samuti on igal pool. Abielu-õnn... On see siis tõesti õnn, kui nähakse järeltulijate kannatusi ja puudusi? Ja milliseid isiklikkegi paremusi võib tuua näit. vaimuhaigete abielu? Kui nende asjade üle tõsiselt järele mõeldaks, siis peaks siin õigustunne iseenesest muutuma. Suguvõimetuks tegemine... Praegune suguvõimetuks tegemise viis ei sünnita mingisuguseid kehalisi ja vaimlisi kannatusi, ei operatsiooni ajal ega pärastises elus. Ja kuigi ta eeskätt viletsaid ja armetuid tabab, siis ei hävita see ju sugugi isiklikku hoolekannet nende eest, – isiklikku hoolekannet nende eest tuleks õieti suurendada, ja nimelt selles mõttes, et riik peaks nende ülespidamise vanaduspäevades oma, peale võtma –, küll aga saavutab ta selle, et tulevikus hoolealuste ja kahjatsemisvääriliste arv kahaneb. Ja ütelge nüüd – on’s midagi humaansemat?!”

Ei maksa heituda, nähes inimeste kohta tarvitusel sõnu “alaväärtuslik” ja “tõuparandus”. Sõnad tingib mood, tänapäeval on samas tähenduses kombeks rääkida geneetilistest puuetest ja nende vältimisest. Pigem tasub kasutada igale inimesele antud väärt võimalust mängida jumalat: vaadata mineviku inimese mõtetest edasi tulevikku. Auli toonase entusiasmi taga näeme terendamas nii fašistliku Saksamaa ja Nõukogude Liidu totalitarismi kogemust kui ka teaduse edusamme käitumis- ja geeniuuringutes.

Natside “poliitiline antropoloogia” tegi Aulile muret juba varakult. 1933. aastal tutvustas ta seda ideoloogiat Eesti rahvuslaste klubi väljaandes ERK, märkides sissejuhatuses: “Alles see ju oli, kui Saksamaal tekkis uus šovinistlik kultuurisuund, algas rahva tõuline sortimine, kusjuures suurt osa mängisid “aaria tõu” ja “saksa vere” mõisted, – olgugi, et antropoloogidel on ammu selge, et kõnelda aaria tõust ja saksa verest on sama absurdne, kui kõnelda blondist sõnastikust või pikapealisest grammatikast... Sakslaste uus “teadus” on väärsünnituslik kurioosum, mis tekitab lõbusat naeru, kuid mis on samal ajal tegelikku elu küllalt traagiliselt mõjustanud ja võib veelgi mõjustada, seepärast olgu talle pühendatud siin mõned read.” Kirjatükk lõpeb sõnadega: “Metodoloogiliseltki on poliitiline antropoloogia seega väga huvitav teadus, kuna ta võimaldab tõestada seda, mida tahad ja nii, kuidas sa tahad... Millised oleksid tulemused, kui kõik rahvad hakkaksid sellist antropoloogiat harrastama?” [1]. Kuid ilmselt ei aimanud Aulgi tollal, kui väga poliitilise antropoloogia sõgedused happena söövitavad kogu inimsoo geneetilise väärinduse ideed, ja milliseid tabusid veel aastakümneteks ühiskonnale kaela riputavad.

Ühiskond on kattevari. Jättes tabud ja valehäbi kõrvale, võtkem siiski luubi alla viimase sajandi totalitaarsed riigivõimud ning kõrvutagem neid George Williams’i [13], Robert Trivers’i [11] jt. teoreetiliste töödega, mis seavad tõsise kahtluse alla võimaluse, et inimeste (vm. elusolendite) seas saaks kuigi laialt levida isetu tegevus puhtalt ühiskasu huvides. Näeme, et mõiste “ühiskond” on kattevari hulgale omakasu eesmärgil askeldavatele üksikinimestele ja kui seda sõna ettevaatamatult idealiseerida, võib järgneda palju ootamatut ja inetut. Muidugi, ühiskasu on võimalik, veel enam, see on meie tänapäeva elukvaliteedi peamisi trumpe. Kuid seda kujundavad evolutsioonimehhanismid on mitu suurusjärku keerulisemad kui pelk üleskutse toimetada nii, et “kõigil oleks hea” [9]. Seega tundub, et Aul oli õigel teel, rõhutades rahva õigustunde keskset tähtsust ühiskondliku korra muutuste alustalana, ning liiga sinisilmsed olid tema vihjed riiklike kampaaniate kohta. Need tõmbavad paraku alati ligi “igasuguseid”, kes püüavad salamahti, kuid seda jultunumalt ühist vankrit isikliku värava poole sikutada, varjates seda uskumatult osava riigimeheretoorika taha.

Andekuse geneetilised tagamaad. “Pärivuses ja rahvas” loetleb Aul pikalt omadusi ja haigusi, mille pärandumise seaduspärasustest tollal juba üht-teist teati, ning lõpetab peatüki sõnadega: “Tahtmata tekib küsimus: aga kuhu jäid kurikuulsad sugukonnavead, iseloomu-omadused, vaimuomadused ja paljud teised sellelaadilised, – omadused, mis inimesele alles annavad tema ilme? Miks ei esinenud paraadil niisugused omadused, nagu eluea pikkus, üldine kehakidurus, kitsad puusad (naisterahvail), kalduvus angiinat, kopsupõletikku, tiisikust saada, pimesoole põletikku jääda, vistrikkude tekkimine näole (sagedasti ühenduses seedimisriketega), “tulikahju-märgid” jne., – omadused, mida arstid on ju kindlasti tunnustanud päritavaks? Sellepärast, et me ei tea kõigi nende omaduste pärivusest tänapäev rohkem, kui et nad on – päritavad. --- K u i d a v i i s i  nad on päritavad .. on meile praegu alles tundmatu maa, läbinägematu mets. Kuid ei maksa nukrustada ja imestada. --- Arvestatagu, et inimese pärivusteadus on vast kõigest paarkümmend aastat vana! Ja paarkümmend aastat – mis on see kultuuri, mis on see teaduse arenemise ajaloos?!”

Vahepealse kaheksa aastakümnega on geneetika läbi teinud peadpööritava eduloo, kõik inimgenoomi kolm miljardit aluspaari on ritta seatud, kuid Auli loetletud omaduste geneetiline tagapõhi on endiselt “tundmatu maa, läbinägematu mets”. Teadagi, iga maakera sees on veel teine maakera, mis on mitu korda suurem kui esimene, iga tundmatu töö võtab umbes kümme korda rohkem aega kui algul plaanitud. Eks ole nii ka geneetikaga. Kuid parafraseerides Auli: “Mis on 80 aastat teaduse ajaloos!” Igal juhul praegu pole meil tõuväärinduse teemal Aulile jt. eugeenikutele üldjoontes muud lisada, kui et paljusid tunnuseid mõjutavad ilmselt märksa enamad geenid ja seega on neid ristamistega palju raskem suunata, kui geneetika varasematel laineharjadel arvati. See seab kahtluse alla inimese pädevuse valiku suunajana. Ja teisalt, ei maksa alahinnata tavapärase loodusliku valiku jõudu, mis toimetab meie õnne nimel juba aastamiljardeid ja on seega, tunnistagem, mõningase usalduse ära teeninud.

Muidugi, eugeenika ei ole tänapäeval kuskile kadunud. Rasedusvastased vahendid, sünnieelne diagnostika, geneetika-alane nõustamine, kunstviljastamine jms. toimivad üha tõhusamalt hoolimata sellest, et sõna on moest läinud. Alkoholi ja muude mürkide vastane teavitustöö, millele Aulgi on “Pärivuses ja rahvas” palju ruumi pühendanud, toetub sisuliselt suuresti just eugeenika argumentidele – hoiatades mitte üksnes oma ihu, vaid ka geenide kahjustamise eest. N.-ö. positiivse eugeenika näiteks sobib tegelikult igasugune riigi tunnustus oma ühiskonnasõbralikumatele liikmetele. Kadunud pole negatiivse eugeenika karmimad vormid: näiteks eluaegsete vangide või ühiskonnaohtlike vaimuhaigete võimalused lapsi soetada on tänapäevalgi ilmselgelt piiratud (ehkki seda pole kombeks välja öelda).

Lõpuks. Meeldivate inimeste kohta, kes on plaaninud midagi muud, kui see, mis välja kukkus, või kes on rääkinud juttu, mis hiljem tundub ebamugav, öeldakse viisakalt, et nad olid “täis vastuolusid”. Juhan Auli puhul nii öelda ei saa. Tema plaanid ja jutud olid harukordselt sirgjoonelised ja selged – vastuolusid täis olid ja on pigem teda saatnud olud.

1. Aul, Juhan 1933. Poliitilisest antropoloogiast. – ERK 7: 190–192.
2. Aul, Juhan 1938. Eesti antropoloogilise uurimise senine viljelemine ja tulevikuülesandeid. – Omariikluse süvendamisel. Ü.S. Raimla, Tartu: 74–101.
3. Aul, Juhan 1949. Eksimustest minu senises teaduslikus ja pedagoogilises tegevuses. – Rahva Hääl 21 (27. jaanuar).
4. Baer, Karl Ernst von. 1976 (1814). Eestlaste endeemilistest haigustest. – Loomingu Raamatukogu nr. 33 (977).
5. Eugenics. http://en.wikipedia.org/wiki/Eugenics
6. Klein (Aul), Juhan 1926. Pärivus ja rahvas. Loodus, Tartu.
7. Klein (Aul), Juhan 1927. Pärivus inimese juures. H. Laakmann, Tartu.
8. Mikelsaar, Sirje (koost.) 1997. Professor Juhan Aul: kirjanduse nimestik 1919–1997. Tartu Ülikooli Raamatukogu, Tartu.
9. Ridley, Matt 2002. Vooruse lätted. Tänapäev, Tallinn.
10. Stoletov, V. N. jt. (toim.). 1948. Olukorrast bioloogiateaduses: V. I. Lenini nimelise Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia sessiooni stenograafiline aruanne: 31. juuli – 7. august 1948. a. / V. I. Lenini nimeline Üleliiduline Põllumajandusteaduste Akadeemia Teaduslik Kirjandus, Tartu.
11. Trivers, Robert L. 1971. The evolution of reciprocal altruism. – Quarterly Review of Biology. 46: 35–57.
12. Watson, James D.; Crick, Francis H. C. 1953 Molecular structure of nucleic acids. – Nature 171: 737–738.
13. Williams, George C. 1966/1996. Adaptation and natural selection: a critique of some current evolutionary thought. Princeton University Press, Princeton, NJ.

 Juhan Javoiš (1975) on bioloog, Eesti Looduse toimetaja.

# 1. 12-aastase ministeeriumikooli õpilasena, ema ja isaga. Foto: perekonna arhiiv

# 2. Kooliõpetajana, 1920. aastad. Foto: perekonna arhiiv

# 3. Juhan Auli meenutus oma bioloogiahuvi tekkest, 1930. aastate märkmikust. Foto: TÜ raamatukogu arhiivist Juhan Javoiš

# 4. Veel 1930. aastail võis täheldada eestlaste kehaehituse korrapäraseid erinevusi maa eri osade vahel. Juhan Auli joonis [2].

# 5. See pisike vihik lõi uppi väga paljude teadlaste töö ja plaanid. Oma käsikirjalistes mälestustes meenutab Aul augustikuist puhkusepäeva, mil ta Lõssenko ettekande kohta ajalehest luges: “Mul oli silmapilk selge, et see on pommiplahvatus ja nagu pommiplahvatus tavaliselt, toob seegi kaasa suuri purustusi ja traagikat. ­--- Kui ma nüüd kuu lõpul Tartusse jõudsin, siis oli mu esimeseks sammuks – paluda end vabastada geneetikakursuse lugemisest, sest ma ei saanud ju lugeda “uutmoodi”. Peagi, suure rutuga, tõlgiti “Olukorrast bioloogias” ka eesti keelde ja tehti kõikjal kättesaadavaks. See on nüüd, tagantjärgi hinnates, ilus unikaalne ajalooline dokument tolle aja ühe osa “teadlaste” vaimulaadist ja harimatusest. Selle põhjal korraldati ka Ülikoolis peagi suur patukahjatsemise-koosolek ­­--- Üldse oli olukord [koosolekul] niivõrd traagiline, et paar silmapaistvat aktivisti isegi minestasid.” Foto: Juhan Javoiš

# 6. Kodutalus Suigu külas, Pärnumaal, sõjajärgseil aastail. Taga paremal Juhan Aul, tema kõrval abikaasa Salme, ees vasakul Auli vanemad. Foto: perekonna arhiiv

# 7. Auli õpilased õnnitlemas teda 95. sünnipäeval, 1992. aastal. Foto: TÜ füüsilise antropoloogia keskus

reede, 7. november 2008

Intiimsuhe kalaga



(Eesti Looduse toimetajaveerg, juuli 2008)

“Nüüd ma küsin teitelt, mis on köige parem kala maailmas. Ma tean, mis te räägite. Sina ütled, et angerjas, ja omal hakkab suu sülge jooksma. Sina ütled, et löhe, ja juba mötled viina sinna juurde. Aga sina ragistaksid kuivatatud lesta ja mötleksid, et ölle juurde paremat värki pole olemas. Naljavennad olete mul köik. Naerma ajab.”

Need Jüri Tuuliku sõnad toovad sooja tunde ka paadunud maaroti südamesse. Toimetuse kätte sattus imeilus foto: päikeseline suvepäev, keset lauda liud suitsuräimedega, kõrval kauss värskeid kurke. Vaidlesime, kas see sobiks käesoleva numbri kaanepildiks – peale jäi siiski arvamus, et pole loodusajakirjale paslik. Nii või teisiti, räim pole lihtsalt arvukas loomaliik meie kodumeres. Eestlase 
ülimalt intiimset suhet selle kõhetu ja nukra silmavaatega kalakesega ei saa eitada.

Ilmselgelt on räimele omane see, mis iseloomustab enamikku väga häid asju – ta on märkamatu. Nagu õhk, nagu ema, nagu väga head sõbrad. Neid on kogu aeg tarvis, nad on alati olemas, nad on nii enesestmõistetavad, et me ei suuda nende peale tõsiselt mõeldagi. Kummaline on kujutleda, kuidas Läänemeres lahustunud toitained muunduvad sujuvalt tillukesteks vetikateks, vähilaadseteks ja need omakorda sama sujuvalt kaladeks, keda on nii palju ja kes ühekaupa on nii ilmetud, et neid võib nimetada ainsuses, nagu mingit ainet või fluidumit. Ja kuidas see fluidum omakorda sujuvalt sajandite vältel on muundunud eestlasteks, kogunedes randadesse ja valgudes sealt vankritel sisemaale, kandudes ühtlaselt üle maa. Kõnekäänd ütleb, et oled see mida sööd. Tuleb tunnistada terava piiri puudumist eestlase ja räime vahel.

Ligi aasta tagasi tegi Eesti Loodus juttu tillukesest ähmast päritolu vetikalaadsest elukast Gloeocapsomorpha. Selle “loomakese” olematuile õlule on üles ehitatud tänapäeva Eesti majanduskasv, mille loorbereid poliitikuhärrad ja ärihaid süüdimatult endile krabavad, sadu miljoneid aastaid pärast tagasihoidliku peategelase surma. Niisamuti võlgneme räimele rohkem tänu kui aimatagi oskame – selle eest, et üldse olemas oleme. Vanasti olnud talupoeg ja soolasilk nii lahutamatud, et juba saja sammu kaugusel esimesest võis teise lõhna tunda (Koržets, V. Eesti Ekspress, 01.03.07).

Nagu jumal taevas, nuhtleb räim meile kätte meie patud. Lihtne põhjuslikkus: ahnuse toel püstitatud tööstus mürgitab meie kodumerd, see mürk aga ei kao kuskile, vaid rändab ringiga meie toidulauale. Paljud on nüüd hõrgule “leivakõrvasele” selja pööranud. Laenakem taas sõnu Jüri Tuulikult: “Mul on selline tunne, et istun köögilaua taga, kalakauss on mul nina all, aga kõri pigistavad võõrad karmid käed ja kõrvu kostab võõramaine kähe aktsent: sa ei pea mitte räime sööma.”

Jäägem optimistiks: ka parim asi pole hea liiga suures koguses. Siiani püsib Eesti räim normi piires. Ent rumal oleks mööda vaadata õppetunnist, mida lärm tema mürgisuse ümber pakub: maailm on ikka pagana pisike ja asjad omavahel pagana paratamatult seotud. Ja rahvuslik julgeolek natuke muu asi kui pikk võidupüha paraad. See öeldud, “minge nüüd koju ja laske naine teeb teitele panni peal värsket räime koore, sibula ja tilliga. Siis te kaotate könevõime, sest teite keel läheb kurku”.

esmaspäev, 3. november 2008

Tonn rauda või dušš?



(Eesti Looduse toimetajaveerg, märts 2008)

Autoroolis tekivad meie ajus endorfiinid, loomulikud heaoluained, mille keemiliste asendajatena kasutab hulk inimesi tänapäeval näiteks mitmesuguseid unimaguna kupramahla saadusi. Või ka kõige tavalisemaid sigarette. Paljud tööga ülekoormatud inimesed on tunnistanud, et nende põhiline lõõgastushetk ongi autoroolis. Lapsed, enne kui nad harjuvad igapäevase autosõiduga nagu õhuga, on selle järele sama hullud nagu karusselli järele. Soliidsel ja hõivatud täiskasvanul karussellile ronida või muudmoodi aega raisata mõistagi ei sobi. Sajakilone täisjõus mees istub endast 10–20 korda raskemasse mürgiselt tossavasse rauast aparaati ja laseb süüdimatult sel end ringi tiirutada elumajade vahel või pendeldada linnade vahel. Rikkudes kaasinimeste heaolu ja seades ohtu nende elu ja sugurakud. Tuues ettekäändeks, et vaja on korda ajada Tähtis Asjatoimetus. Ütleme selle välja: auto on suure inimese karussell.

Endorfiinid mõjutavad ka meie suhtumist autosõidu ajal kogetusse. “Vaene Rein...” pobisen teeservas surnukeha silmates sangviiniliselt habemesse, justkui oleksin parasjagu osaline kuskil onu Remuse juttude lavastuses. Mingi vatise tõkkega on teadvusest eraldatud arusaam, et teine on äsja mitu tundi luumurdude ja sisemiste verejooksude käes hinge vaakunud. Kontorilaua taga liiklusõnnetuste artikli jaoks fotograafide saadetud pilte valides on olukord teine – silm läheb paratamatult märjaks. Valdav enamik pilte ei sobinud, sest midagi nii koledat ja kurba ei taha lugeja oma raha eest ajakirja ostes ju vaadata.

Üks ülipopulaarne massikultuuritegelane tõi hiljuti ajalehes välja põhjuse, miks autod on hädavajalikud. “Autovastasus peaks jääma mõistlikkuse piiridesse”, ütles ta, poseerides oma uue mudeli taustal. “Kujutlege näiteks meie peaministrit, kes tuleb tööle jalgrattaga, suured higilaigud triiksärgi kaenla all. Kolleegid ei saaks teda ju tõsiselt võtta!”

Jah, ja nii peab too võimsa bemari maastikuautoga, millel linnaliiklusesse üldse asja ei tohiks olla, sõitma pärast päevatööd staadionile, et seal rulluiskudel ringiratast kedrata. Kui ma poleks kunagi koolis käinud, võiksin ennast rahustada enesepettusega, et kogu see hulk autosid on meie ühiskonna õnnelikuks toimimiseks hädavajalik. Et olen ülikooli lõpetanud ja kaasaegse teadusega kokku puutunud, siis paraku ka sellest illusioonist ära lõigatud. Lahendused on olemas, lahendused on õhus, nad on lähemal kui me aimatagi oskame. Esimese asjana võiks Stenbocki majja välja ehitada duširuumi.

Liiklusõnnetused metsloomadega



(Eesti Loodus, märts 2008)

Pimedas või hämarikus, tegelikult isegi päise päeva ajal metsa vahel autoga sõites ei karda me niivõrd inimesi kui loomi. Ka väike loom võib auto ette karates seada ohtu sõitjate elu. Rääkimata loomadest endist, keda tiheda liiklusega maanteed tõsiselt ohustavad ja häirivad. Autoga sõita on meil kõigil hädasti vaja ja ehkki tihe liiklus loomi peletab, päris paigal ei nõustu nemadki püsima. Kas olukorrale leidubki lahendust?

Möödunud aasta jooksul sai keskkonnainspektsiooni infotelefon 1313 ligi 2400 teadet liiklusõnnetuste kohta, milles hukkus või sai vigastada metsloom [3]. Lihtne arvutus annab uskumatu tulemuse: keskmiselt seitse õnnetust päevas. Üsna samapalju registreeriti möödunud aastal liiklusõnnetusi, kus kehavigastusi said inimesed [4]. Inimsoost jalakäijaid tapsid autod mullu 35 [4], autolt löögi saanud metsloomad saavad ilmselt kõik surma: kui šokis loom suudabki metsa põgeneda, siis vigastatuna ta seal kaua hakkama ei saa [5]. Vähemalt teatatud juhtudel oli ilmselt ohus ka autosõitjate elu: loomad olid piisavalt kogukad (# 1) ja sellest, et kokkupõrget ei suutnud vältida kumbki pool, võib järeldada, et ka kiirus oli piisavalt suur. Suurel kiirusel võib ka väike ja tahtmatu rooli või piduripedaali liigutus kaotada auto juhitavuse ja viia selle teelt välja. Või veelgi hullem, kokkupõrkele vastusõitjaga. Väga eluohtlik on teele sattuv metsloom mootorratturile [5].

Võttes võrdluseks paarikümne aasta tagused andmed [5, 7], jääb mulje, et metsloomade osalusega liiklusõnnetuste sagedus on umbkaudu nelja-viiekordistunud. Autode arv Eestis on sama aja jooksul ligi kolmekordistunud (# 2), suurenenud on kiirused ja autode sõidusoleku ajad. Probleem on terav ja üha teravneb.

Millal ja kus peaks autojuht enim kartma ulukiga kokku sattumist? Ulukiõnnetuste statistikat Eestis on põhjalikumalt kogunud ja uurinud 1980. aastate lõpus Jüri Tõnisson ja Malle Mardiste [5, 7] ja 1990. aastate lõpus Lauri Klein [1, 2], praegu kogub andmeid ning avaldab ülevaateid maanteeamet [3]. Ühest vastust me neist töödest oma küsimusele ei saa: vähemalt niisama palju kui sellest, kus ja kunas loomi rohkem liigub, oleneb õnnetuste sagedus sellest, kus ja kunas autosid rohkem liigub. Kuid üldpilt selgub ja allpool püüan selle edasi anda.

Mis kell? Loomaõnnetuste ööpäevane rütm erineb selgelt muude liiklusõnnetuste rütmist. Tippaeg algab päikeseloojaku paiku, suvel juba enne seda ja talvel pigem pärast loojakut, ning vaibub alles pärast südaööd. Väike tõus on ka hommikul kella kuue ja kümne vahel, kui liiklus on juba alanud, ent päev pole veel sõralisi maanteedest eemale peletanud. Jüri Tõnissoni suulistel andmetel võib tegelikult üsna ohtlik olla kogu öine aeg:  jahipraktikute viimase aja vaatlused meil uudsete automaatsete välikaameratega on osutanud, et loomad tegutsevad öösel palju rohkem kui seni arvatud, sama on arvanud loodusfilmimees Rein Maran. Et aga päris keset ööd liigub autosid vähe, siis ei ilmne see oht liiklusõnnetuste statistikas. Lauri Kleini arvates võib meil öösiti üpris palju ulukeid hukkuda suurte transiitveokite all, mille juht ei pruugi ülesõitu väiksemast loomast märgatagi.

Mis kuul? Kõige rohkem ulukiõnnetusi juhtub sügisel. Põtradel ja hirvedel on jooksuaeg septembris-oktoobris, metssigadel novembris-detsembris. Loomad paneb liikvele ka alanud jahihooaeg. Põtradel on jooksuaja lõppedes kombeks koguneda salkadesse ja vastu talve elupaika vahetada, mõnikord koguni suurte salkadena üksteise kannul liikudes. Selles aimub teatavat rändekihku. Mitte alati pole toidulaud olnud nii rikkalik kui praegusel ajal; sihiks võib olla rabaserv männinoorendikega, kõrgemad tukad, kus ohutum ja puudub jää, jne.

Samal ajal peavad autojuhid kohanema järjest halveneva nähtavusega: päev lüheneb ja ilmad on tihti sajused. Üksiti algab libedate teede hooaeg. Õnnetuste kõrgkuu on oktoober, kui pime aeg nihkub autoliikluse õhtusele tipptunnile. Sama kuu lõpus minnakse üle talveajale: privileeg tõusta tund hiljem muutub õhtul nuhtluseks liigelda harjumatult pimedas [6].

Teine kõrgaeg näib olevat maikuu ja suve esimene pool. Mais poegivad põdralehmad ja peletavad eemale seni ema seltsis elanud mullused vasikad, kes nüüd peavad väheste kogemuste najal ise hakkama saama. Nii satub neid isegi asulatesse ja hukkub vahel liikluskeerises. Suve esimesel poolel algab metskitsede jooksuaeg. Metskitsi ajavad suvel liikvele ka põllutööd: heinategu ja viljakoristus. Pika valge aja tõttu on liiklus nihkunud ka varastesse hommiku- ja hilistesse õhtutundidesse.

Kõige rahulikum aeg tundub olevat talve teine pool ja varakevad, veebruarist aprillini. Raagus puud, lumi ja juba pikenev päev parandavad sõidukijuhtide nähtavust ja teevad loomi vast samavõrra ettevaatlikumaks. Loomi on jahi ja talvevintsutuste tõttu vähemaks jäänud ja nad liiguvad võimalikult vähe, et kasinat energiavaru kokku hoida.

Kus? Eelkõige on ohtlikud metsad ja metsaservade lähedus, teeäärne võsa ja põõsaribad. Suhteliselt rohkem on loomi niiskematel maastikel ja veekogude läheduses, eriti ohtlikud on kohad, kus vooluveekogud ristuvad teega. Metskitsi võib teed ületama meelitada taliviljaoras teelähedasel põllul, põtru tee-äärsed pajustikud, männinoorendikud ja raiejäätmed teelähedasel langil.

Eestis juhtub kõige enam õnnetusi põhimaanteedel, küllap lihtsalt seetõttu, et liiklus on seal tihedam kui mujal. Väga tiheda liiklusega maantee on paljudele loomaliikidele juba n.-ö. absoluutne barjäär, mille ligi nad ei tule. Lauri Kleini hinnangul võib loomadele kõige ohtlikum liiklustihedus olla ligikaudu 4000–6000 autot ööpäevas: siis nad veel julgevad teed ületada, kuid risk auto alla jääda on juba suur [2].

Miks loomad teele satuvad? Samahästi võiks küsida: miks nad üldse ringi liiguvad? Enamasti hoiduvad suurulukid teedest vähemalt 100–200 meetri kaugusele [2], ent vaadates tihedat autoteede võrku Eesti kaardil, on selge, et loomaradade ristumine nendega on paratamatu. Toiduotsingud sunnivad loomi liikuma iga päev. Ka jooksuaeg paneb nad liikvele, muudab ettevaatamatuks ja jätab omapead vasikad ja talled. Samuti peletab metsloomi liikvele inimeste tegevus: jaht, põllu- ja metsatööd. Paljudele liikidele on omane sesoonne elupaigavahetus: eri aastaaegadel kasutavad nad erisuguseid elupaiku, mis meie liigestatud maastikus võivad asuda siiski küllaltki lähestikku. Otsides oma kohta elus, teevad avastusretki noorloomad ning eks ka täiskasvanud püüavad leida paremaid elupaiku.

Teatud oludes võib maantee loomi ligi meelitada. Näiteks tõmbavad neid lombid, kuhu on valgunud talvel teedele puistatud sool, või tee äärde visatud toidupakendite ja -jäänuste lõhn. Lihasööjaid tõmbavad liiklusohvrite jäänused. Eriti ohtlik näib selle koha pealt olevat august-september, mil mõnikord jääb nägemisulatusse lausa mitu kähriku- või rebasekorjust. Ettevaatamatud tulevad neid uudistama ja satuvad omakorda ohtu. Teedelt põgenenud vigastatud on kerge saak kiskjatele, tekitades nondes huvi tee läheduse vastu.

Viimase hetke väljasööst. Mõnikord jooksevad loomad teele otsekui seda märkamata, näiteks mitu metssiga või -kitse üksteise järel. Ent juhtub ka nii, et loom ootab tee ääres ja kargab auto ette just viimasel hetkel enne selle möödumist. Mis toimub tema peas, seda võime vaid oletada. Liikudes oma tavapärast rada, jõuab ta maantee äärde. Maantee ja selle serv on lage ja levitab kahtasi lõhnu, seepärast ta peatub, et veenduda ümbruskonna ohutuses. Eemalt paistab võõra kujuga liikuv olend, ühtlasel maanteepinnal on kaugust raske hinnata. See teeb looma valvsaks, ta otsustab veel veidi aega püsida vagusi, et võimalik ohuallikas teda ei märkaks ja kaugeneks. Kuid asi võtab halva pöörde: aina enam tundub, et võõras tuleb otse tema poole. Ta ei oska olendit veel kuigi hästi seostada maanteega, mille ääres ta seisab, seetõttu hakkab üha enam tunduma, et tema ise ongi lähenemise ajend. Lõpuks on looma sisemisele arvutile juba ilmne, et võõras on teda tajunud, kriitiline läheduspiir on ületatud. Tagasi pöörata on hilja, sellele liigutusele kuluv sekund võib olla piisav liikumist märganud kiskja sööstrünnakuks. Kuid ees on hoovõtuks sobiv kõva kattega teepind ja selle taga kaitsev tihnik. Viivitada enam ei tohi! Loom sööstab teele.

Metsloomad pole evolutsioonis kohastunud kohtuma kaugeltki nii suurte kiiruste ja massidega, nagu kõige tavalisem väikeauto endast kujutab. Võib arvata, et auto liigub vähemalt kaks-kolm korda kiiremini sellest, mida näiteks mõni sõraline kiskjast oodata oskab.

Jüri Tõnisson on arvanud, et viimase hetke väljasööstu võib peale kriitilise piiri ületanud hirmu tingida ka pimestuse lakkamine. Autotuledest pimestatud loom püsib paigal, sest lihtsalt ei näe käituda. Või on ta liialt ehmunud ja segaduses, et huupi põgeneda. Kui autot lahutab loomast veel vaid paarkümmend meetrit, jääb tee kõrval seisev loom viimaks ettesuunatud valgusvihust välja. Alles nüüd märkab ta autot ennast ja seda, et too liigub lähemale. Ning sööstab põgenema, tehes kiiruse kohta saatusliku valearvestuse.

Võib lisada, et põgenemissööst ohuallikast põikisuunas on looduses üsna tavaline. Reflektoorselt toimime ka ise vahel niimoodi. Ent mõni loom võib teel auto ees ka pikalt traavi lasta, enne kui juht hoogu vähendades ja kaugtulesid välja lülitades teda säästab. Jänestel ja hirvlastel on silmad pea külgedel, nii võib auto neid pimestada ka küljelt ja isegi tagant.

Mida teha? Ülimalt tihe liiklus või tugev ja kõrge tara teeservas võivad hoida loomad teest eemal ja kaotada ulukiõnnetused põhimõttel “pole ulukit, pole probleemi”. Ent arvatavasti ei leidu inimest, kes sellise üksnes inimkeskse lahendusega rahul oleks. Tegelikult saab teatud juhtudel loomi ka meelitada vähem teid ületama, kaotades neil selleks vajaduse: kindlustades sobivad elutingimused, näiteks talvised söödakohad ja soolakud mõlemale poole teed [7]. Tasub kaaluda, kas lisada teesoola sisse kahjutuid, kuid metsloomadele ebameeldiva maitsega aineid, et loomi ei meelitaks teedele soolane vesi.

Teine võimalus õnnetusi vältida on hoiatada sõidukijuhte ja loomi üksteise eest. Et nad üksteist võimalikult vara märkaksid, tuleks teeservades hoida head nähtavust: puhastada need ohtlikes kohtades võsast ja kõrgetest rohttaimedest ning harvendada teeäärset metsa, nagu meil praegu ongi tavaks saanud [7]. Ka ohtlike kohtade üle arvepidamine ning järjepidev ja õigesti ajastatud teavitustöö meedias kuuluvad siia kategooriasse. Samuti liiklusmärgid, kiirusepiirangud ja hoiatavad teekõrgendused. Välismaal on kasutusele võetud ka keerulisemaid tehnilisi lahendusi, näiteks autotulede valgel helendavaid helkureid teeservades või loomafoore, mis hoiatavad autojuhte, kui sensorid tajuvad loomade liikumist teeservas. Juba aastaid on liikvel autodele paigaldatavad viled, mis üritavad ulukeid peletada heli abil. Paraku üksnes hoiatustööst tänapäeva kiiruste ja liiklustiheduse korral ei piisa.

Kolmas võimalus on suunata metsloomad ja autoliiklus eri tasapindadele. Mitmel pool Eestis toimib selline lahendus ilmselt juba praegu: mööda vooluveekogusid ja nende kaldaid liikuvad loomad pääsevad tee alt läbi sillaaluseid ja truupe mööda. Selliste läbipääsude tõhusust saab asjatundjate nõuannete toel mõnikord väga lihtsate vahenditega tunduvalt suurendada. Ka kalamehed ja veematkajad võiksid enne sillaaluste hõivamist vaadata korraks ringi “looma pilguga”: ehk oleks mõistlik seada oma laager pisut eemale.

Maailmas võetakse üha enam metsloomade liikumist arvesse juba tee projekteerimisel. Maanteede kohale rajatakse ökodukte – spetsiaalseid sildu metsloomade tarbeks – ja maanteede alla loomatunneleid. Sillad ja viaduktid tehakse pikemad, jätmaks nende alla liikumisruumi ulukitele. Maanteede renoveerimine on andnud võimaluse rajada esimesed sihipärased loomatunnelid ka Eestisse: 2005. aastal tehti neli väikeloomatunnelit Tallinna–Narva maantee Maardu–Valgejõe lõigule ning 2006. aastal üks Tartu–Jõhvi maanteesse Raadna küla lähedal. Lootkem, et loodushoidlik planeerimine kogub hoogu ja tapatalgud vaibuvad.

Autor tänab Jüri Tõnissoni, Lauri Kleini ja kõiki teisi, kes aitasid väärtuslike märkustega.

1. Klein, Lauri 2001a. Loomade ohutu liiklemine autojuhtide ja planeerijate kätes. – Eesti Loodus 52 (6): 225–228.
2. Klein, Lauri 2001b. Teede ja loomade konfliktsituatsioonid Eestis. Magistritöö. TÜ geograafia instituut. Käsikiri Tartu ülikooli geograafia osakonnas.
3. Maanteeameti veebileht: Liiklus versus loomad: http://www.mnt.ee/atp/?id=1073
4. Maanteeameti veebileht: Ülevaade liiklusohutusolukorrast 2007.aastal: http://www.mnt.ee/atp/?id=3734
5. Mardiste, Malle 1992. Liiklusõnnetused metsloomadega. – Eesti Loodus 43 (5): 290–295.
6. Sepp, Siim 2007. Kellakeeramine tapab inimesi. – Äripäev Online 05.11.2007.
7. Tõnisson, Jüri (koost.) 1986. Ulukite hukkumine teedel. – Lillenberg, A. jt. Põdra, metskitse ja metsseapopulatsiooni seisund. Lepingulise töö aruanne. Eesti metsamajanduse ja looduskaitse teadusliku uurimise instituut, Tartu. Käsikiri Eesti metsakaitse- ja metsauuenduskeskuses.

Loe veel: linke välismaistele teemakohastele veebilehtedele: http://www.mnt.ee/atp/?id=1072

Mida igaüks meist saaks teha õnnetuste vältimiseks:
- ole ohtudest teadlik: loe läbi seesama jutuke siin, varem Eesti Looduses avaldatu [1, 5] või uuri maanteameti veebilehte [3];
- ära viska tee äärde toidupakendeid ja –jäätmeid;
- jälgi teeääri: pimedas võivad loomade silmad helendada nagu väikesed helkurid;
- kui märkad looma, arvesta, et talle võivad järgneda teisedki – metsloomad liiguvad tihti karjana;
- arvesta, et loom ei pruugi osata auto eest põgeneda;
- metslooma märgates vähenda kiirust ja vajaduse korral peatu; ära anna signaali ja ära püüa kiirust suurendades loomast mööduda;
- kui märkad teel või selle läheduses elusat või surnud metslooma, anna sellest teada maanteeametile e-posti teel loomadteel@mnt.ee. Edasta maanteekilomeeter, kuupäev, kellaaeg ja võimaluse korral loomaliik. Kogutud andmeid kasutatakse tulevaste õnnetuste ärahoidmiseks.

Kui õnnetus juhtub:
- ära unusta teisi autosid: lülita sisse ohutuled ning peata auto ja välju sellest turvaliselt.
- kui võimalik, toimeta vigastatud loom teepervele. Arvesta, et ta võib lüüa, hammustada ja küünistada.
- kui inimesed õnnetuses viga ei saanud, piisab, kui teatad juhtunust keskkonnainspektsiooni ööpäevaringsel tasuta infotelefonil 1313. [3]


# 1. 2007. aastal teedel hukkunute ja vigastatute hulk keskkonnainspektsiooni infotelefonile 1313 laekunud teadete järgi [3]. Võib arvata, et paljud juhud, kui auto vigastada ei saanud või juhil polnud soovi riigi esindajatega tegemist teha, jäeti ka teatamata.

# 2. Eestis registreeritud autode arv tuhandetes statistikaameti veebilehe andmetel.

# 3. Suurulukite seas on põhiliseks allajääjaks Eesti teedel metskits... Foto: Kaarel Kaisel

# 4. ...kuid näiteks Tallinna–Narva maanteelt tuleb teateid eelkõige põtrade kohta. Ka teistel põhimaanteedel on põdra osatähtsus õnnetustes suur. Autole ja autosolijatele on põder märksa ohtlikum kui kits. Foto: Arne Ader

# 5. ...Kährikute, rebaste, jäneste, siilide, lindude jt. pisemate metsaelanike laipu teedel pole vist keegi kunagi kokku arvata üritanud. Mugavast autoistmest vaadatuna tunduvad nad sama ebatõelised kui õhtune tulistamine teleriekraanil. Foto: Sander Jahilo

# 6. Maanteel vigastatud või hukkunud suurulukitega tegeleb kohalik jahiselts, väiksemad loomad jäetakse “looduslike protsesside kanda” [3]. Foto: Arne Ader

# 7. See ei ole mõnus lõunauinak. Foto: Sander Jahilo

pühapäev, 2. november 2008

Kas Eesti Loodusel on tulevikku?



(Eesti Looduse toimetajaveerg, veebruar 2008)

Loodus muutub, meedia muutub, ühiskond muutub, inimesed muutuvad. Viimasel ajal järjest kiiremini. Ei saa tekkida küsimust, kas ka Eesti Loodus peaks muutuma. Kindlasti peaks.

Algusaegadel oli EL eelkõige infokandja, selle sõna klassikalises mõistes. Raamatuid oli vähe ja kodumaa loodust oli väga vähe uuritud. Kui tekkis huvi mõne loodusnähtuse kohta, tuli seada sammud raamatukokku, ajada järge EL aineregistris või minna isiklikult mõnda teadusasutusse asjatundjate jutule. Inimesel, kes soovis ennast siinse looduse ja selle kohta tehtava uurimistööga hästi kursis hoida, ei olnud palju muid võimalusi, kui lugeda EL.

Need ajad, kus lahtisema peaga inimesed lugesid “ahnelt läbi kogu kirjanduse, mis küla pealt leida oli” on ammu möödas. Tänapäeval tungib info sisse piltlikult öeldes uksest ja aknast. Mõnd huvipakkuvat taime- või loomanimetust kuuldes piisab kui toksime selle Interneti otsingumootorisse ja mõne sekundiga varustatakse meid lugemisvaraga mitmeks päevaks. Tarvitseb klikkida end mõnda teaduajakirjade andmebaasi, sisestada märksõna ja saame vastuseks sadu või isegi tuhandeid teadusartikleid.

Heameel on tõdeda, et loodusega seotud teemad muutuvad järjest rohkem ka nn. massimeedia südamaeasjaks. Ei möödu päevagi, kui ajalehed, teler, raadio või veebiportaalid ei teavitaks meid kodumaa või muu maailma looduses ja loodusteadustes toimuvast. Tegelikult, juba selle kõige jälgimine nõuaks põhikohaga tööd.

Kas ja milleks sellises olukorras EL üldse vaja on? Täna näeme ajakirja ees järgmisi ülesandeid. Esiteks – elavdada Eesti loodusehuviliste vahelist suhtlust, et vastastikku jagatud infost kujuneks kogu ühiskonnale kasulik sünergia. Paradoksaalsel kombel viib liiga infotihe keskkond olukorrani, kus rahumeelne ja  tagasihoidlik inimene, nagu haritumad meie hulgast kipuvad olema, enam sõna võtta ei tahagi. Seda tuleks vältida.

Teiseks – viia loodusega seotud teave inimesteni. Selleks ei piisa teabe kättesaadavusest. Suurest hulgast tuleb teha valik, sõeluda välja müra, veenduda teabe usaldusväärsuses ja mis kõige tähtsam, esitada see lugejale arusaadavalt ja huvitavalt. Loodusehuvi on igas inimeses vätimatult olemas, ent väga lihtne on seda lämmatada.

Kolmandaks – säilitada tulevikule sisutihe ja soliidne ülevaade Eesti loodusest ja sellega seotud uuringutest, leidudest ja tõdemustest, aga ka vihjed ühiskonna ja inimeste mõtteviisidest ja -suundadest.

Muidugi ei piisa ajakirja toimetusest, et nende ülesannetega hakkama saada. Head looduseuurijad, -harrastajad ja -huvilised! Hoiame teile pöialt teie ettevõtetes, kuid – kõige tähtsamat mis teil öelda on ärge unustage välja öelda ka EL veergudel.