("Lehed ja tähed IV. Evolutsioon ja revolutsioon", 2007)
Pille Korotkov lükkab tagasi arvamuse,
et moodsaid õhukesi telereid ostavad vaid keskmisest jõukamad inimesed. Tänu
tehnoloogia kiirele arengule on õhukeste telerite hinnad Eestis juba kolmandiku
võrra kukkunud. Kallimaid telereid saab osta ka järelmaksuga. Euronics pakub
koostöös Hansa Liisinguga järelmaksuvõimalust kuni kolmeks aastaks tarbijale,
kelle netosissetulek kuus on vähemalt 2000 krooni. Pangaarvele peab olema
laekunud viimase kuue kuu palk ja ostjal ei tohi olla liiga palju kohustusi,
selgitas kaupluse juhataja.
- Postimees,
26.01.05
Kummaline asjaolu
evolutsiooniteooria puhul on see, et igaüks arvab end sellest aru saavat.
- Jacques Monod
Minu isa kartis
kommuniste. Minu ema kartis natsi saksamaad. Mina kardan nimetut robotit, kes
meid kõki ninapidi veab.
- Thor Heyerdahl
Iga inimene tarbib
sünnist saadik, kasvõi hingates. Siin tahan aga juttu teha liigtarbimisest,
tarbimisest tarbimise pärast, millest inimeste heaolu ei parane. Loodusliku valiku
ja evolutsiooni loogika aitab seda paremini mõista ning ennustada ja mõjutada
selle tulevikku. Selle käitumisviisi juured ei ulatu kahekümne või kahesaja,
vaid otseselt mitme miljardi aasta taha minevikku, kui Maa elusolendite
sihipärane kujunemine alguse sai.
Elu mõte
Elusolendit eristab
keskmisest, juhuslikust ainekogumist eelkõige see, et ta tahab sigida. Iga
elusolendi (k.a. inimese) iga raku käitumine on orienteeritud ühele
lõppeesmärgile: võimalikult palju sigida. Teisisõnu sellele, et oma elu jooksul
hankida võimalikult palju ressurssi ja investeerida see oma järglastesse. Ehkki
ajutised tagasi- ja kõrvalelöögid ning seisakud on loomulikud, disainib
looduslik valik iga elusolendi iga osakest järjest edukama sigimise suunas.
Mis piirab elu evolutsiooni
üha kiirema sigimise suunas? Miks evolutsioon pole veel välja jõudnud oma
lõppfaasi. Selleks on teatavasti hüpoteetiline Darwini koll (Darwinian demon),
kes lõpmatult lühikese ajaga muudaks kõik ressursid enda järglasteks?
Põhjus on geneetilise
muutlikkuse vähesuses looduses. Selleks, et evolutsioon üha parema sigimise
suunas saaks toimuda, peab pidevalt tekkima mutatsioone. Mutatsioone laias
mõistes: uusi geene või geenikombinatsioone, mis oleksid võimelised päranduma
tulevastele põlvedele. Evolutsiooni pimedal kellassepal peab tööks jätkuma
materjali, looduslikul valikul peab olema mille hulgast valida. Aga sigimist
edendavad mutatsioonid on looduses visad tekkima ja evolutsiooniprotsess
seetõttu aeglane. Iga liik “rähkleb” mingite tõketega oma teel Darwini kolli
suunas. Teaduskirjandus nimetab neid tõkkeid piiranguteks (constraints).
Kellassepp on pime, tema võimed seetõttu kesised.
Näiteks. Hundid on
talvel nälgas, paljud neist surevad. Tarvitseks mõnel hundil “kodustada”
tselluloosi lagundavad bakterid, nagu see nt. sõralistel on õnnestunud, ta
saaks järada puukoort ja jääks elusse. Kindlasti on hundisoo pika ajaloo vältel
enam või vähem tselluloosi seedivaid hunte tekkinud, kuid kas pole see
mutatsioon olnud geneetiliselt piisavalt püsiv et populatsioonis kinnistuda,
või on sellega kaasnenud saamatus muudes hundieluks vajalikes oskustes
(keerulisemalt öeldes: pleiotroopsed efektid), igaljuhul on see piirang liigil
hunt siiani ületamata. Rääkimata näiteks vesiniksidemetest energiat
ammutavatest pingviinidest või jämesooles aatomituumi sünteesivatest jänestest.
Küllap oleksid sellised lahendused võimalikud, kuid neid pole, sest neid
mutatsioone ega nendeni viivaid geenimutatsioone pole veel tekkinud.
Inimene tundmatul
maal
Inimene on saanud
geneetilistest piirangutest suuresti üle. Ta on välja arendanud omandatud
tunnuste päritavuse – ta kirjutab üles oma head ideed ja pärandab need
sedakaudu järglastele, kusjuures mitte ainult oma lastele, vaid reeglina
laiadele massidele. Me ei pea ootama mutatsiooni teket ja selle enesetõestust
reaalses sigimisprotsessis. Me võime välja mõelda, teoreetiliselt välja
arvutada ja valmis ehitada mutatsiooni, ja pärandada selle kohe järglastele.
Lamarcki nägemus usinalt puulehtede järele küünitavast kaelkirjakust, kelle
järglased sündisid vanemate treeningu tõttu pikemate kaeltega, on täide läinud.
See on inimese kui liigi võimalusi enda evolutsiooniks, ja üha rohkemate
ressursside allutamiseks, tohutult suurendanud. Seda inimkond ka teeb, ja see
on põhjus miks me niivõrd kiiresti ja nii drastiliselt oleme eristunud
ülejäänud eluslooduse liikidest. Piltlikult öeldes, oleme välja jõudnud
tundmatule maale, kus aastamiljardite kogemused meid enam ei toeta,
evolutsiooni tavapärased mustrid enam ei kehti.
Ja kui me mõistame
inimese kui elusolendi sügavalt eesmärgipärast ülesehitust, ja tema
evolutsioonilises skaalas ikka alles vägagi viimase hetke jooksul tekkinud
ennenägematut jõudu, siis ei ole raske taibata, millist ohtu see planeedi
tasakaalule kujutab, millisel noateral me tegelikult käime just nüüd ja praegu.
Inimkond ahmib suurusjärkudes suuremat hulka ressurssi kui see tavapärase
evolutsiooni teel niipea võimalik oleks olnud. Ja ajab lõugu laiali, et ahmida
veel suurusjärkudes suuremat.
Homöostaasi lootus
Kas siiski on põhjust
hirmu tunda? On üldteada, et elusorganismid võivad oma sigimist piirata, kui
liiga ohter sigimine tooks liigseid riske. Näiteks kui lind on kevadel
füsioloogiliselt võimeline munema kolm muna, võib ta otsustada siiski muneda
vaid kaks, sest kolm järglast võiksid jääda nälga või linnuema ennast liialt
kurnata. Kui kolmest järglasest jääks sügiseks tõenäoliselt ellu üks, siis vaid
kaks järglast sünnitades jäävad tõenäoliselt ellu mõlemad. Seega kaks muna ongi
optimaalne kurna suurus (teaduskeeles tuntud nimetuse Lack clutch all).
Sarnast ettevaatlikkust kohtab kõikjal eluslooduses. Teadmisega sellest võiks
olla end lihtne lohutada ka tarbimisplahvatuse pärast muretsejal. Kui inimkond
näeb, et liialt ressursse ahmida on tema tulevikule ohtlik, siis piirab ta seda
evolutsiooni poolt antud elutarkuse toel loomulikult mõõdukuse piiresse ja
õitseng võib jätkuda. Ega inimkond ei ole ju lollim kui muud loomad! Lihtne ja
roosiline! Praegu põhjust muretsemiseks pole, sest meie enesetunne on hea, meie
vaistud pole meile ületarbimisest veel märku andnud. Küllap keskmine šoppaja ei
vaevu liigtarbimise teemadel teadlikult mõtlema, kuid olen peaaegu veendunud,
et alateadvuses õigustab ta end täpselt nõnda.
See õigustus ei pea
siiski vett. Tõsi, on põhjust arvata, et šoppaja peas hakkaks häirekell
helisema juhul, kui liigtarbimine ähvardaks konkreetselt teda ennast või
lähisugulasi. Näiteks kui ostud tema korteri täidaksid nii, et tema pere sinna
enam ära ei mahuks ja külma kätte jääks. Ent paraku on lood keerulisemad, kui
teemaks tuleb iseenda heaolu piiramine ühiskonna nimel. Nii bioloogid kui
ühiskonnateadlased on üldiselt jõudnud järeldusele, et sellise omaduse teke
elusolendites on vähetõenäoline, looduslik valik tõrjuks selle üldjuhul välja.
Selleteemalisi mõtte- ja reaalseid eksperimente on ainuüksi teaduskirjanduses
kirjeldatud sadu, tuntuim ehk nn. vangi dilemma (prisoner’s dilemma).
Kujutlegem näiteks elusolendite populatsiooni, mille suurus on parasjagu
keskkonna kandevõime piiril. Kui populatsioon veelgi suureneks kasvõi ühe
isendi võrra, sureks pool populatsioonist nälga. Et seda vältida, tohib iga
olend jätta surres vaid ühe järglase. Kujutlegem nüüd vastutustundetut isendit,
kes suutmata kiusatusele vastu panna, sünnitab siiski kaks järglast. Järgmises
põlvkonnas, peale massilist näljasurma, on tema vastutustundetute geenide
sagedus tõenäoliselt juba kaks korda suurem kui eelmises ning õige pea on
vastutustundetud geenid tõrjunud ühiskonnasõbralikud geenid populatsioonist
välja. Kui sel populatsioonil üldse õnnestub ellu jääda, siis näljahädad on
seal edaspidi tavalised. Tulles tagasi meie šoppaja juurde: seni, kuni liigne
rändab valutult prügimäele ja konkreetne olend ning tema pere tunnevad end
turvaliselt, pole psüühiline häirekell tõenäoline isegi juhul, kui kõigile on
teada, et inimkonda ähvardab ökokatastroof. Teadmata veel midagi mänguteooriast
või bioloogilistest optimaalsusmudelitest, oli Thomas Malthus õigel teel,
arvates et inimkonna aritmeetiliselt paratamatuks pärisosaks jäävad näljahädad
ja sõjad.
Tegelikult ei pruugi
olukord olla lootusetu. Et seda parandada, on väga tähtis lihtsalt võimalikult
paljudel(e) inimestel(e) teadvustada, et argiloogika, südamehääl,
talupojamõistus – kuidas iganes kellelegi meeldib seda nimetada, ühesõnaga,
loodusest antud instinktid – meid liigtarbimissupist enam välja ei päästa.
Neist võib olla kasu, tingimata, kuid neile lootma jääda ei tohi.
Elu meie ümber
Meie endi loodusest
antud ahnus, millega ülerahvastatud heaoluühiskonnas ühtäkki midagi meeldivat
peale pole hakata, võib olla vaid pool tõde Maa ökoloogilist tasakaalu
ähvardavast ohust. Kurt Vonnegutil arutlesid kaks pärmirakku enne iseenda
väljaheite, alkoholi kätte hukkumist, mis võiks olla elu mõte. Aimamata, et
neist valmib margišampus. Kas meiegi, inimkond, võiksime olla säärase
pahaaimamatu pärmi rollis, ponnistades mingi muu eluvormi vajaduste
rahuldamiseks, seades iseend ohtu? See küsimus on erutanud mõtlejate
kujutlusvõimet läbi aegade, alustades ehk muinasusunditest ja lõpetades
kultusfilmiga “Matrix”.
“Kõrvaltvaatajale on
ammu selge, et looduse kroon pole enam inimene, vaid auto. Alamklass, inimesed,
rügab palehigis tööd teha autode elutingimuste parandamise nimel. Ainuüksi
väike Eesti kannab autotöösturitele üle 12 miljardit krooni aastas, et kalli
raha eest ehitatud maanteid raudruunadega täita. 11 miljardit krooni tasume
aastas Venemaale naftatoodete eest, et oleks võimalik oma lemmikuid
valgusfooride vahele jalutama viia. Täissöönuna ja läikima lööduna kogunevad
tursked ja punnsilmsed metallkarbid tipptundidel linna liiklussõlmedesse
suhtlema, vedades endaga poolvägisi kaasa tülpinud olemisega inimloomi, kes
seejärel oma metalsed käskijad sõnakuulelikult õhtuks tagasi koju sõidutavad.
Inimestele on liikumiseks teeääred, kus nad autosid ei sega, või maa-alused
tunnelid.” Nõnda kirjutab Rainer Nõlvak augustikuises Eesti Ekspressis. See
jutt on muhe huumor tavainimesele, kuid bioloogi võiks see panna mõtlema.
Tavapärasel
eluslooduse evolutsioonil on neli põhilist eeldust. Esiteks peavad objektid
sigima, andma omakorda sigimisvõimelisi järglasi. Teiseks peavad nad
järglastele pärandama enda omadused. Kolmandaks peab toimima looduslik valik,
st. eri objektide järglastest omakorda järglasi annab erinev hulk. Neljandaks
on vaja aeg-ajalt uuenevat varieeruvust objektide vahel – mutageneesi. Nende
lihtsate eelduste najal ongi kujunenud pisikeste orgaanilise aine molekulide
järglastest keerukalt ja sihipäraselt käituvad elusolendid meie ümber, kogu oma
osavuses ja liigirikkuses.
Siit edasi pole raske
jõuda arusaamisele, et inimkonnal on õnnestunud panna alus vähemalt ühele uuele
liigile klassikalise eluvormina evolutsioneeruvaile olendeile, mille tee
ressursi ahmimise üha suurema tõhususe suunas on valla. Kusjuures mutatsioonide
sageduse põhjal hinnates võib eeldada, et evolutsioon saab olema küllalt kiire
ning üha kiirenev. Pean silmas liiki äriettevõtted. Nende sündide ja surmade
dünaamikas on selgelt olemas kõik ülaltoodud eeldused. Nagu ka muud
elusolendid, ei ole nad loomult ei paha- ega heatahtlikud, vaid nad lihtsalt
eksisteerivad ja tegutsevad ellujäämise ja sigimise nimel. Ning on põhjust
arvata, et uued põlvkonnad teevad seda üha osavamalt ja sihikindlamalt.
Parasiit
Kui üldiselt võib
vaadelda äriettevõtteid inimese tugevasti spetsialiseerunud mutualistidena,
siis liigtarbimist õhutavate ettevõtete näol on juba selgelt tegu
parasiitidega. Teisisõnu, nad on meist koevolutsioonilises võidujooksus ette
rebinud. Inimese kaudu kurnatakse (meie mõistes) tarbetult ka muud loodust.
Inimese õrn koht, mille külge parasiit oma iminapa on imenud, on seesama
ülalkirjeldatud ürgne ja paratamatu ahnus (nii ärimehe kihu rohkem teenida, kui
tarbija kihu rohkem osta). Aga ka kõiki muid peremeesliigi omadusi õpitakse
ilmselt aja jooksul enda huvides kasutama.
Näiteks, inimene on
teatavasti äärmiselt sotsiaalne loom. Tundes ennast ebamugavalt, pöördub ta
eeskätt teiste inimeste poole, kuulab nende nõu, jälgib kuidas nemad teevad, ja
üritab neid jäljendada. Nüüd riputabki parasiit oma peibutise üles ja tõmbab meid
filigraanselt õnge. Telekast, lehtedest ja tänavanurkadelt vaatavad meid
kaasinimeste üleelusuuruses mesimagusalt naeratavad näod, kes kinnitavad
kõigest hingest – meil on lahendus sinu probleemidele, osta meie uut šampooni,
ja sa hõljud kogu elu õndsuses. Sinu kaasinimesed teevad nii ja näed ise, vaata
ometi, kui õnnelikud nad on!
Piltlikult öeldes
kumab nende reklaami-inimeste magusate maskide alt seesama õudusfilmidest
tuntud parasiitse eluvormi kollilõust. Võiks käituda nagu ulmefilmides –
tõmmata naeratav kummimask parasiidil peast ja vaadata tõtt tegelikkusega. Kuid
inimene nii ei tee, ta pole kohastunud nii suurele ja ilusale naeratusele vastu
panema. Ta haarab sööda, ostab šampooni, ja loomulikult järgmisel hetkel
kinnitatakse talle et lubatud õndsus saabub alles järgmise ostu järel. Ja ohver
tormab taas ostukeskusse.
Inimese sugulisi
vajadusi kasutatakse ära ilmselt juba reklaaminduse algusaegadest peale.
Kindlasti õpitakse ära kasutama ka selliseid inimomadusi nagu muretus, laiskus,
uhkus, sõltumatus, iseteadlikkus: esmalt meenuvad siinkohal mitmesuguste
jookide ja mobiilside kõnekaartide reklaamid. Salalikkuse poolest kõige
ebameeldivama näitena meenub hiljutine tuntud kommertspanga noortekampaania,
kus rafineeritud reklaam võttis massilise graffiti kuju, üritades
rakendada kommertsvankri ette noorte tüdimust kõigest kommertsist.
Muidugi, sellise jutu
peale kiputakse väitma, et see pole mingi uus eluvorm, vaid lihtlabased
teada-tuntud “kapitalistlikud vereimejad”, kelle huvides kogu reklaamindus meie
turjal rõhub ja ostukeskused inimväärse elu linnadest laiali suruvad. Arvan, et
arenenud riikides, kus äriettevõtete evolutsioon on saanud stabiilselt küllalt
pikka aega toimuda, see nõnda enam pole. Sellel õnnel, mille keegi peaks saama
ennast lõhkilaenanud perekondade, reostatud ja hävitatud keskkonna ning
prügimägedest tuleneva õnnetuse eest vastutasuks, ei ole tihtipeale enam
inimlikku objekti. Need hädad ei teeni enam ühegi inimese heaolu. Ei suurenda
nad ettevõtete omanike heaolu, kes liigse rahaga ei oska muud peale hakata kui
tobedusi või seda edasi investeerida. Ei suurenda stressi kätte enneaegselt
haudaminevate juhtide heaolu. Ega ka äriettevõtte lihttööliste õnnetunnet, kes
päris kindlasti oleksid võimelised ainelise heaolu välja teenima ka teisiti,
kulutades oma kaheksa tundi päevas reaalset väärtust luues.
See on niivõrd ilmne
tüssamine, et sellest tundub mõttetu rääkidagi. Ja ometi, kui paljud pealtnäha
terved inimesed selles õnges siplevad, rabelevad kuude viisi näiteks selle
nimel et osta uuem ja läikivam auto. Loovutades vaba aega, raha ja lähedasi.
Veelgi enam – väga paljud noored ja kunstiliselt andekad inimesed töötavad
reklaamifirmades, ja lasevad ennast aastate viisi vabatahtlikult loomingulisest
energiast tühjaks imeda, seda täiesti võõra eluvormi heaolu ning kaasinimeste
kurnamise nimel. Olen peaaegu kindel, et ilma reklaamitööta elaks enamus neid
õnnelikumalt. Tuntud poeet ja reklaamimees Asko Künnap on oma leivatöö kohta
öelnud: “On selge, et reklaam on pornograafia, tahaks vähemalt, et see poleks hard
core pornograafia”
Mis edasi?
Muidugi, olukord ei
ole tingimata pöördumatu. Parasiidi ja peremehe suhete koevolutsioonis üritab
kumbki pool vastasest kasu ammutada. On ka teada, et paljudes süsteemides need
rollid vahetuvad näiteks vastavalt keskkonnatingimustele. Enamik ettevõtteid on
esialgu meile siiski kasulikud ning täidavad truult otstarvet, milleks nad
algselt on loodud, suurendavad inimeste heaolu enam kui vähendavad.
Ületarbimisest elatuvad parasiit-ettevõtted näivad olevat küllaltki viimase aja
nähtus. Inimesel võiksid olla reaalsed šansid see kõigile meile kahjulik ilming
saada kontrolli alla, Teadus on õnneks kogunud piisavalt infot eluslooduse
evolutsiooni, parasitismi, mutualismi jms. kohta, et välja rehkendada inimestele
sobivad lahendused. Näiteks võib seniste teadmiste põhjal arvata, et mida
rohkem inimesi on kaasatud mingi struktuuri (nt. äriettevõtte) töösse ning mida
varjatum on nende käitumine kaastöötajate eest, seda kergemini saab struktuur
minetada algselt kavatsetud funktsiooni ning asuda tegutsema muus suunas. Seda
lihtsal põhjusel, et koostöö on evolutsioonis oluliselt uuem ja hapram nähe kui
kitsas omakasu ning nõuab ka võimalikult adekvaatset infot partnerite
käitumisest. Kui nüüd selleks struktuuriks, milles hulk keeruliselt ja
(seetõttu) varjatult suhestatud inimesi töötab, juhtub olema mõni soliidse
evolutsioonilise pagasiga suurettevõte, ongi väga reaalne oht, et
tegutsemisvaäljundiks pole varsti enam ei töötajate, tarbijate, ega omanike
heaolu, vaid ettevõte iseenda turvaline paljunemine. Millega võib kaasneda
summarselt inimeste heaolu vähendav liigtarbimine.
Leidmaks täpseid
lahendusi, oleks muidugi mõistlik kaasata konkreetne matemaatika. Kuid
esmatähtis on probleem teadvustada. Pisikeste süsinikahelal baseeruvate
inimeseparasiitide kõrvale on ilmunud uus, suurem ja evolutsiooniliselt palju
võõram parasiidivorm, kellest lähtuvat ohtu ei tohi alahinnata.
Hiljem hakkas silma
huvitav viide, pole veel uurinud:
Kelly, Kevin (1994).
Out of control: the new biology of machines, social systems and the economic
world. Boston:
Addison-Wesley. ISBN 0-201-48340-8.
Tolmunaator ehk kuidas
töötu külamees 26 000-kroonise tolmuimeja ostis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar