(Schola Biotheoretica 2007)
nii
lihtne maailm näib
kui
pea on tühjust täis
see
ongi õnn
- Agent M
Enesepettusest on üldiselt kombeks mõelda
kui ebakohasest käitumisest, käpardlusest, samas kui enda olukorra täit
teadvustamist peetakse kasulikuks. Geniaalne evolutsiooni teemadel mõtiskleja
Robert Trivers aga juhib tähelepanu sellele, et enesepettus võib olla
kohastumuslik, loodusliku valiku poolt kujundatud käitumine. Lisaks veenab ta,
et enesepettus on oluline ühiskonna hädade, nt. sõdade põhjus, mistõttu teema
väärib kindlasti süvenemist. Allpool üritan edasi anda seda mida ma taipasin
tema selleteemalisest visandist (Trivers, 2000)
Enesepettust võiks defineerida kui
tegelikkuse sihipäraselt vale või puudulikku esitust teadvusele
inimese (või ka mõne muu organismi) enese poolt. Olgu kohe märgitud, et ma ei
tea mis asi on teadvus1 kuid arvan et see on umbes nagu koondpilt
või ümberjutustus maailmast (iseenda isikust sealhulgas) mis ajus nö. avalikult
välja pandud erinevate mõttelõngade poolt vabaks kasutamiseks. Niisiis, mingi
osa inimesest tegutseb tsensorina ja kustutab või moonutab sellel pildil infot.
Miks ta seda teeb?
Sotsiaalsete olendite traagiline
sisemine lõhestatus
Alustada tuleks pisut kaugemalt, sellesama
Trivers'i poolt sõnastatud vastastikuse abivalmiduse (reciprocal altruism)
mudelist (Trivers, 1971). Ise on ta seda näitlikustanud väljendiga "ma
sügan su selga, kui sina sügad minu oma!". Selle järgi toimub ühiskonnas
pidev vastastikuse abi "kokkulepete" sõlmimine. Kokkuleppe osapooled
aitavad üksteist olukordades kus abistaja poolt nähtud vaev on väiksem kui
abisaaja saadav kasu. Selline koostöö võib olla kasulik mõlemale osapoolele
andes neile suure eelise "egoistlike" isendite ees, kes kedagi ei
aita kuid seetõttu ka ise abi ei saa. Koostöökokkuleppeid võib loomulikult olla
erineva "sidususega", st. erineva abi/kasu suhtega (mida
"sidusam" kokkulepe, seda rohkem panustab kumbki osapool partneri
heaks). Kokkuleppe sõlmimisel ja hoidmisel peavad aga osapooled kiivalt
jälgima, et partner oleks aus ja pakuks saadud abi eest ka piisavalt
vastuteeneid.
Pisut mõeldes jõuame tõdemuseni, et selline
vastastikku abistav ühiskonnakord on allikaks pidevale tüssamisele ja
tüssatasaamisest hoidumisele. Sotsiaalne olend on justkui sisemiselt
lõhestatud: ta on pidevalt valvel leidmaks võimalust oma partnereid enda kasuks
alt vedada (et mitte raisata liialt jõudu partneri abistamiseks) ja samas peab
pidevalt jätma mulje enda võimalikult suurest abivalmidusest (et saavutada
võimalikult "sidusamaid" kokkuleppeid ja sedakaudu suuremat abi
partneritelt). See mulje peab olema vägagi kõrgel usutavuse tasemel, sest
arusaadavalt on partner reeglina võrdväärne ja hästi kohastunud tüssajat läbi
nägema.
Teadvust "ei võeta mängu"
Teadvusse edastatakse sellest kõrgmatemaatilisest mängust tugevalt
lihtsustatud ja kallutatud pilt. Ise me arvame enda tegutsemismotiividest
enamasti, et meil küll pole plaanis kedagi tüssata (kui ta just seda oma inetu
käitumisega selgelt karistuseks "ära teeninud" pole). Tihtipeale
tundub meile et oleme väljas eelkõige kollektiivse huvi nimel. Kui ka juhtub
mõnikord, et märkame enda kohatult egoistlikku käitumist siis kumiseb kohe
kõrvus õigustus "aga ma ei mõelnud ju seda üldse nii...".
Miks nõnda? Miks me ei võiks oma alatult
omakasupüüdlikust minast selgelt teadlikud olla. Kas see ei aitaks meil ehk
veelgi läbimõeldumalt plaane seada ja vigu vältida? Meie teadvus on justkui
"kitumisega" vahele jäänud lasteaialaps, usalduse kaotanud ja
seetõttu "mängust välja jäetud".
Moraali vägivald teadvuse kallal
Teadvus on eduka käitumise kujundamisel
tõepoolest võimas tööriist, kuid tal tundub olevat üks häda. Miskipärast pole
ta tavaliselt kuigi kaitstud ühiskondliku moraali poolse vägivalla eest.
Ühiskondliku moraali mõiste võiks lühidalt lahti seletada kui üleskutse kõigile
inimestele olla võimalikult abivalmid. Kuna moraal on anonüümne, siis ei luba
ta muidugi mingisugust vastuteenet. Pole raske ära arvata moraali tekkemotiivi:
suur hulk omakasupüüdlikke inimesi üritab enda kasuks tegutsema ärgitada end
ümbritsevat ühiskonda, ilma et ükski neist isiklikult oleks kohustatud midagi
vastu pakkuma. See on nagu suur vastastikuse abivalmiduse kokkulepe mille üks
osapool enda kohustustest hoidumiseks anonüümsuse taha varjub.
Üks seletus enesepettusele võikski olla
see, et moraalil, mis surub meile peale meie jaoks selgelt ebasoodsat tehingut,
on kuidagi siiski õnnestunud end meie teadvusesse "sisse süüa" ja
nõndaviisi "nakatunud" teadvus võib meie omakasupüüdlikud kavatsused
kas tühistada või vähemasti nende teostamist häirida. Mäletatavasti nõuab aga
võrdväärse vastase edukas tüssamine kogu tähelepanu ja energiat (vt. ka
Bachmann 2005), ebaõnnestumine toob aga rasked tagajärjed. Seetõttu on
otstarbekas teadvus mõnikord infovoolust isoleerida, "kapseldada" kui
viiruskolle või parasiit, et ta plaane "välja ei lobiseks".
Teadvus kui valetamise mehhanism
Teine võimalus võiks olla, et teadvus
iseenesest ongi "par excellence valetamise mehhanism"
(Bachmann 2005, lk. 44). Kujutlegem oma närvisüsteemis kahte väljundrada: üks
neist üritab kaasinimesi enda kasuks alt vedada, teine aga neid veenda oma
headuses ja abivalmiduses. Pole välistatud, et teadvus ongi kujunenud osakesena
just viimatinimetatud väljundrajast ja närvisüsteemi saabuva teabega
objektiivsest tegelikkusest polegi tal põhjust otseselt kokku puutuda. Teadvus
on kui omalaadne rahustav muinasjutuvestja kes koostab talle ettesöödetud
teeside põhjal kaasinimeste jaoks reklaambroshüüri meist endist. Sel juhul on
enesepettus siinkäsitletud mõistes teadliku olendi ainumõeldav olek ja
huvipakkuvad oleksid pigem juhtumid mil see ootamatult nõrgaks osutub, näiteks
juhud kui me ise oma enesepettust teadvustada suudame.
Lisaks kaaslaste tüssamisele
toob Trivers välja veel kaks võimalikku
enesepettuse põhjust. Nendeks on isendi genotüübi erinevate osade omavaheline
võitlus (teadvus kipub ühtede geenide salaplaane jällegi teistele välja
lobisema) ning optimismi (realismi vastandi mõistes) positiivne mõju
inimese sooritusvõimele. Esimene neist on inimesesarnastel liikidel veel väga
väheuuritud, teine aga evolutsioonilisest vaatevinklist sootuks seletamatu,
mistõttu loobun nende käsitlemisest siinkohal jättes selle tähtsa ülesande
tuleviku helgemate peade hooleks.
Kokkuvõtteks
"Veel enne kui kukk kireb," ütles
Jeesus Peetrusele, "salgad sa mind kolm korda".
"Õpetaja! See pole lihtsalt
võimalik!" hüüdis (tegelikult ka) kohkunud Peetrus.
"Armastan sind elu lõpuni!" ütles
noormees neiule.
"Olen kõhklemata valmis sõdima oma
kodumaa eest!" ütles Tom Esperk2.
"Kerjusele pole mõtet raha anda, see
ei muuda nagunii midagi," mõtlesin mina.
"Viinamarjad on hapud," ütles
rebane.
"Kõige tuntum valetamise kategooria on
teadlik valeväidete esitamine," kirjutas Talis Bachmann (2005) ülemöödunud
kevadkooli kogumikus. Võimalik tõesti, mõnes mõttes. Ent kindlasti palju
levinum valetamise kategooria on teadmatu valetamine millega kaasneb
enesepettus.
Joonealused märkused:
1. Marian Dawkins (1998) on teadvust
nimetanud suurimaks veel säilinud müsteeriumiks bioloogias ("the biggest remaining mystery in biology
- that of concious experience"), ja märkinud et bioloogia seda veel seletada ei suuda ("no part
of biology is yet able to explain conciousness").
2. Antud lause
sattumine siia loetellu on juhuslik ega peegelda minu arvamust Tom Esperki
sõnade usaldusväärsuse kohta.
Kirjandus:
Bachmann, T. 2005. Valeteema domeene
teaduslikus psühholoogias ja kognitiivses neuroteaduses. Schola Biotheoretica
31: 41-55.
Dawkins, M.S. 1998. Evolution and animal
welfare. Quarterly Review of Biology 73: 305-328.
Trivers, R. L. 1971. The evolution of
reciprocal altruism. Quarterly Review of Biology 46: 35-57.
Trivers, R. 2000. The elements of a
scientific theory of self-deception. Annals of The New York Academy of Sciences
907: 114-131.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar