(Keskkonnaeetika konverents "Väärtused ja konfliktid" Tartus, 28.10.2005)
Oma ettekandes räägin
sellest, et inimesed väärtustavad erinevaid elusolendeid vastavalt nende
sarnasusele inimesega. Seejärel püüan leida vastust et kas ja kui õigustatud
selline lahterdamine on. Kolmandaks otsin inimesest lähtuva väärtustamise juuri
inimese evolutsioonilisest ajaloost. Neljandaks püüan välja pakkuda
alternatiivseid elusolendite väärtustamise ja kohtlemise skeeme.
Tõepoolest, inimesed
ei väärtusta teisi elusolendeid üksnes pragmaatiliselt, selle põhjal kuidas üks
või teine olend inimesele endale otseselt kasulik on (näited). Näib, et
vähemalt mingil määral väärtustab valdav osa inimesi teisi olendeid ka
"iseenesest", ja üritab vältida nende valu ja kannatusi. Sealjuures
ei väärtustata aga erinevaid olendeid võrdselt, vaid kõrgemalt väärtustakse
neid olendeid, kes meile endile sarnasemad. See on tegelikult meile kõigile nii
iseenesestmõistetav, et pisut naljakas on seda siin ettekande vormis välja
öeldagi. Loomulikult oleme nukrad eelkõige kui kannatab mõni kaasinimene, pisut
vähem oleme nukrad kui kannatab mõni loom, taimede kannatused tekitavad meis
vaid üsna mõõdukat kaasaelamist, ja mingi muu eluvorm kui traditsiooniline süsinikul
baseeruv "elu" ei pälvi reeglina vähimatki empaatiat.
Kuna alati tundub jutt
usutavam kui see toetub mingile selgele ja soliidsele kirjasõnale, siis toon ka
paar näidet. Esiteks Eesti Vabariigi seadusandlus. Siit
leiame looduskaitseseaduse, mis hõlmab erinevaid eluvorme, aga loomade tervis
ja heaolu on lisaks võetud erilise kaitse alla loomakaitseseadusega (1). Säte
"Katseloomade kaitse" kaitseb loomi loomkatsete käigus toimuva
piinamise eest, ent piirdub juba üksnes selgroogsete loomadega. Katsetes
kasutatavate koerte kasside ja ahvide üle on kohustsulik pidada juba
individuaalset arvestust. Muuhulgas tuleb nad märgistada, mis aga pole lubatud
inimahvlaste puhul, kelle märgistamist peetakse ilmselt ebaeetiliseks
Teise näitena toon
ajakirjas Nature 1992 avaldatud skeemi loomkatsete õigustatuse hindamiseks (2).
Erinevatele loomarühmadele on antud erinevad skoorid, kusjuures mida väiksem on
skoor seda õigustatumaks peetakse loomade piinamist katsete käigus:
Species of animal
1. Low
sensibility/conciousness (molluscs)
2. Some sensibility (cephalopods,
fish, amphibia)
3. Sentient but
possibly limited conciousness (reptiles)
4. Sentient and
concious (mammals - except group 5)
5. Sentient, highly
intelligent and precognitive (primates*, carnivores, cetaceans)
*Primates are not
all as sentient as the anthropoid apes /.../
Sellest skeemist
selgub veelgi täpsemalt nõ fülogeneetiline väärtusskaala, ehk
inimesesarnasusest lähtuv väärtustamine. Teiseks aga hakkab siit selguma ka
põhjendus, miks eri loomi erinevalt väärtustatakse: nimelt, inimesest
erinevamaid olendeid peetakse vähem "tundlikeks",
"teadlikeks" ja "prekognitiivseteks" (0. No sensibility
- Plants; >>5. Highly sentient - Humans).
Sellised hinnangud on
üsna naljakad, arvestades, et tegelikult pole ülaltoodud mõistete teaduslikku
definitsiooni minu teada olemaski, ammugi pole need parameetrid mõõdetavad.
Näiteks professor Marian Dawkins Oxfordi Ülikoolist kirjutab teadlikkuse kohta
1998 aastal ajakirjas Quarterly Review of Biology (3): "no part of biology
is yet able to explain conciousness" ja nimetas: "the biggest
remaining mystery in biology - that of concious experience"
Siiski on tehtud
katseid fülogeneetilist väärtusskaalat kuidagi sisuliselt õigustada. Näiteks on
hiljuti jooksis Delfi teadusrubriigist läbi teade pealkirjaga "Ussikesed
ei tunne valu". Norra valitsus kaalus kas tuleks
eetilistel kaalutlustel keelustada elussöödaga kalapüük, ja tellis uuringu, mis
väidetavalt selgitas välja, et selgrootud ei ole võimelised tundma valu,
ebamugavust või stressi. Mul ei õnnestunud uuringu tulemusi internetist leida
(väidetavalt oli tegu kirjanduse metaanalüüsiga) ent tööd juhtinud Oslo
Ülikooli professori Wenche Farstad'i kommentaar oli järgmine: "It seems to be only reflex curling when
[a worm is] put on the hook. They might sense something but it is not painful
and does not compromise their well-being. The common earthworm has a very
simple nervous system. It can be cut in two and continue with its
business."
Sarnaseid uuringuid on
tehtud veelgi. Lühidalt kirjeldab sedalaadi uuringute sisu väga hästi ühe
tudengi väljend kes uuris vähkide tundeid kui neid elusast peast keeta: "No
brain - no pain" (4). Patrick Bateson, Cambridge Ülikooli professor
kommenteerib 2003 aasta uuringut milles leiti, et kalad tunnevad valu: It is
of course impossible to really know whether another person is feeling pain, let
alone another species. But the next best thing is to look for behavioural
responses that resemble those exhibited by a human in pain.(5)
Teisisõnu, kuna
inimesest erinevate elukate tundlikkusmehhanismid on teistsugused kui
inimesel, siis järeldatakse, et nad on vähem tundlikud.
Selline arutluskäik
põhineb antropotsentristlikul ettekujutusel, et evolutsioon on inimese välja
kujunemisele suunatud progress, ja kõik muud elusolendid justkui oleksid
vaheetapid "muda" ja inimese vahel, ja seetõttu inimesest
primitiivsema ülesehitusega. Mida fülogeneetiliselt kaugem mingi liik inimesest
on, seda "primitiivsem" ta on. Tänaseks on alust arvata et selline
arusaam on vale. Evolutsiooni iseenesest võib küll laias laastus nimetada
progressiks, sest selle käigus ilmuvad välja üha üha edukamalt sigivad liigid,
ja vähem edukad surevad välja. Ent kõik liigid kes on siiani suutnud püsima
jääda on laias laastus võrdselt edukad, st. võrdselt võimelised oma keskkonnas
ellu jääma ja järglasi andma.
Siit lähtudes ja edasi
evolutsiooni loogikale toetudes on hõlpus juba selgitada välja erinevate
olendite võime valu või ebameeldivust tunda: Pain evolved because, by being
unpleasant, it keeps us away from the larger evolutionary disaster of death.
Pain is part of a mechanism for helping us to avoid immediate sources of
injury, and also to refrain from repeating actions that have resulted in damage
(Dawkins 98) (3,6) Valu on evolutsiooni käigus kujunenud signaal, mis
märgib ohtlikku olukorda, olukorda millest tuleks pääseda või hoiduda, selleks
et tagada edukam sigimine. Genotüübid mille koosseisu kuulus mutatsioon mis
võimaldas tunda valu vältisid ohtlike tegurite mõju ja jäid loodusliku valiku
käigus püsima, "valutundetud" genotüübid aga surid välja. Sellisena
defineerituna, saame valu tajumise võime omistada laias laastus kõigile
ekstantsetele eluvormidele. Pole tõenäoline, et eksisteerib liik kellel puudub
võime mõnelegi kahjulikule tegurile adaptiivselt reageerida ja sellise võimega
kaasnev signaalsüsteem (võibolla viirustel ja prionitel seda pole aga ma poleks
sugugi kindel). Samuti pole vähimatki põhjust arvata, et kahjulike tegurite ja
adaptiivsete vastuste esinemine oleks kuidagi seotud organismide
fülogeneetilise kaugusega inimese suhtes, teisisõnu, pole põhjust arvata et
valutundmine oleks miskipärast eelkõige omane inimesele ja inimesesarnastele
organismidele. NÄIDE TAIM VS LOOM KAITSEMEHHANISMID
taime vastus
patogeenile:
- barjääride
tugevdamine
- vaenlase ensüümide
deaktiveerimine
- antibiootikumide
eritamine
-
"hüpersensitiivne" reaktsioon
- omandatud
kaitsevõime (nt. hs reaktsioon): mälu
- rakkude vaheline
infovahetus
3) Olles tõdenud
niivõrd selget lahknemist inimestele valdavalt omase, otsapidi isegi
teaduskirjanduses kajastuva arusaama ja tõenäolise tegelikkuse vahel, tekib
küsimus sellise arusaama lätete kohta. Ilmselt on siin tegemist nö. vaatleja
positsioonist tingitud hinnangunihkega. Valu ja kannatust omistatakse ise
kogetu põhjal: kõike mis tundub sarnane sellele mis on olnud vaatleja enda
organismile füsioloogiliselt ebameeldiv, väärtustatakse enam, see aga mille
tajumist vaatleja endale ette ei suuda kujutada, jätab ta suhteliselt
ükskõikseks.
Teisisõnu võiks öelda,
et olendite tundlikkuse seostamine inimesesarnasusega, ja nende sellele vastav
väärtustamine ei tulene mitte ratsionaalsest loogikast, vaid nagu muudelgi
eetilistel tõekspidamistel on selle lätted pigem meie intuitsioonis,
"kõhutundes", ja sel teemal kirjutatu otsib (üsnagi abitult) sellele
kõhutundele verbaalset õigustust.
Nt. juba ülalmainitud
Marian Dawkinsil lipsab ühe artikli abstrakti lause: "Since plants can
show surprisingly sophisticated "choice" and
"decision-making" mechanisms and yet we would not wish to imply
that they are conscious, attribution of emotions to animals has to be done with
care"(7). Ehk: kuna me EI TAHAKS taimedele teadvust omistada, siis
pole meil võimalik seda omistada ka loomadele.
Ng aga ütleb (9):
“...why is the clear existence of objective reinforcing and aversive
stimuli not enough to justify concern for animal well-being ... why muddy
waters with talks of subjective feelings, mental suffering? The answer is
simple, objective responses as such have no moral significance in my
and most people’s moral systems.”
Intuitsiooni ja
instinktiivsete tunnete põhjuseid, või juuri ei tule muidugi otsida loogikast
või eksperimentidest, vaid hoopis sügavamalt - inimese evolutsioonilisest
ajaloost. Bioloogidele on tuntud nn. hõimuvaliku (kin-selection)
teooria, mille kohaselt paljud organismid on kohastunud eelistama endasarnaseid
liigikaaslasi endast erinevaile, kuna esimesenamainitud kannavad tõenäolisemalt
organismi enda geenidele identseid geene. Tõenäoliselt kuulub selliste
organismide hulka ka inimene, kel üsna ilmselt esineb altruism oma pereliikmete
suhtes. Näiteks pole inimeste hulgas, nagu mitmete teistegi loomade hulgas,
haruldased juhtumid kus üks pereliige ohverdab oma elu või heaolu teise heaks.
Arvatavasti kõne ja
sellega seotud inimmõtlemise üldistusvõime arenedes on selline sarnasusel
põhinev väärtustamine hakanud "siirdeid ajama" ka kaugemate
eluvormide suhtes: ja oma solidaarsuse ringi on paljud inimesed ja
moraalisüsteemid ajapikku kaasanud lisaks lähisugulastele ka rahvuskaaslased,
religioonikaaslased, rassikaaslased, ligimesed (st. kaasinimesed), loomad,
nähtavad olendid, süsinikul baseeruv elu üldiselt. Selline üldistamine võib
olla inimese ajaloos alles üsna hiljutine nähtus. Näiteks Albert Schweitzer, kes
ise propageeris ka inimesest erinevate elusolendite eetilist väärtustamist,
kirjeldab enda kogemusi Aafrika traditsioonilise kultuuri esindajatega, kelle
juures arstina ta suure osa oma elust veetis
"Primitiivinimese
solidaarsuse valdkond on kitsas. See piirdub veresugulastega sõna laiemas
tähenduses, niisiis oma suguharu liikmetega, kes kujutavad endast tema jaoks
suurt perekonda. Ma räägin oma kogemustest. Minu haiglas on niisuguseid
primitiivinimesi. Kui ma kohustan mõnd omal jalal käivat patsienti nende hulgast osutama väikest teenet teisele
haigele, kes voodis lamab, siis teeb ta seda üksnes juhul, kui teine on samast
suguharust. Kui ei ole, siis vastab ta mulle puhtsüdamlikult: "Tema ei ole
minu vend." Tasu ega ähvardusedki ei pane teda võõrast aitama."(8)
4) Kuna vaadeldav
fülogeneetiline väärtusskaala pole primaarselt mitte teaduslike uuringute või
ratsionaalse seadusandluse vili, vaid meisse ajalooliselt (ja tõenäoliselt
geneetiliselt) juurdunud, siis selle muutmine oleks kas võimatu või küllaltki
vaevanõudev. Oma jääb omaks ja võõras võõraks, ja endasarnastest hoolime
paratamtult rohkem. Arvan siiski, et mingil tasemel on paljud inimesed
võimelised endale teadvustama inimesesarnasusest lähtuva tundlikkusskaala
illusoorsust, ja küsima adekvaatsema skeemi järele mille põhjal elusolendeid
väärtustada ja kohelda. Siin mina kui põhiliselt teadusega tegelev inimene olen
üsnagi abitu, kuna, nagu Albert Einstein ütles: teadus saab kirjeldada üksnes
seda kuidas asjad on, aga kuidas me peame toimima, sellele küsimusele vastuse
leidmiseks tuleb paratamatult lähtuda religioonist (teisisõnu -
intuitsioonist).
Aga üritan sel teemal
siiski pisut edasi mõtiskleda, lähtudes (religioossest või intuitiivsest)
eesmärgist toimida nii, et kaasnevad valu ja kannatused oleksid minimaalsed.
1. Esiteks tuleks
võimalusel (st. kui saadav kasu on piisavalt väike) vältida, või vähemalt
minimiseerida MISIGANES eluvormi tapmist või piinamist (ebalooduslikku olukorda
seadmist), sõltumata selle fülogeneetilsest kaugusest inimese suhtes.
2. Teiseks tuleks
elukaid tappa või piinata võimalikult kiiresti, et tajutav kannatus oleks
minimaalne. Seda juhist jälgitakse inimeste tapmise puhul, ja kaldutakse
jälgima ka imetajate tapmise puhul, aga näiteks juba kalade puhul kaugeltki ei pöörata
sellele tähelepanu, ja samas käib praegu juhtivates teadusajakirjades kõva
debatt teemal kas kalad on üldse valu tundma võimelised (5,6). Kuidas ja kui
kiiresti surevad näiteks taimed mida me söögiks tapame, see huvitab õige
väheseid.
2. Siiski pole
eluvormid ilmselt võrdselt tundlikud kõigi neile ohtlike tegurite suhtes. Iga
eluvorm suudab eelkõige valu tunda talle evolutsioonilisest ajaloost juba
"tuttavate" või nende sarnaste tegurite suhtes. Seega, kolmandaks,
misiganes elusolendeid tuleks surmata võimalikult ebalooduslikul teel, seega
vähendades nende võimalust evolutsiooniliselt väljakujunenud vastureaktsioonide
kasutamiseks (ja sealjuures valu/kannatuse tundmiseks). Näiteks võiks siin olla
inimeste hukkamine poomise asemel mürgisüstiga, mis küll on ehk pikemaajlise
mõjuga, ent põhjustab ohvrile vähem piina, kuna pole evolutsiooniliselt
"tuttav" suremise viis. Teiste organismide kui meie endi
liigikaaslaste kohtlemisest mul linnainimesena näiteid pähe ei tule, võibolla
maainimesed teaksid sel teemal midagi rääkida.
Millised tegurid just
on evolutsiooniliselt "tuttavad" ja millised nende sarnased (mõistes:
kutsuvad esile analoogilise reaktsiooni), seda küsimust tuleb lahendada iga
eluvormi puhul eraldi. Selleks pole tingimata vaja teaduslikke uuringuid, abi
võib olla ka tavamõistusest. Arvata võib, et valu tekitavate tegurite ring on
laiem plastilisema käitumisega olenditel (nt. umbrohi, toakärbes, rändrott,
inimene), samas võib oletada ka nende tõhusamat võimet valu tekitavaid tegureid
elimineerida. Elusolendite pikaajalisel kohtlemisel ei tohi unustada ka
õppimisvõimet (tingitud reflekside moodustamise võimet), mis võib laiendada
valu tekitavate tegurite ringi, ja samas jällegi edendada nende elimineerimist.
Viited:
1. https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=752892
2. Nature 356: 101-102
3. Quarterly Review of
Biology 73: 305-328
4.
http://www.blue-crab.org/forum/index.php?PHPSESSID=86f11b804028eca2899fce7858e3132e&topic=3648.msg37626#msg37626
5.
http://www.newscientist.com/article.ns?id=dn3673
6.
http://www.vet.ed.ac.uk/animalwelfare/Fish%20pain/Pain.htm (vt. veel lõpus!: our current body of
knowledge about the neuro-physiology of fish is inadequate for either argument
to be entirely convincing. Therefore it is particularly relevant in this case
to remember that "absence of evidence is not evidence of absence"
(Sherwin, 2001). We must remain open-minded and recognize that our ability to
answer the question "do fish feel pain?" with confidence is limited
by the constraints of our own perception.)
7. American Zoologist
40 (6): 883-888 Dec 2000
8. Scweitzer A.
Aukartus elu ees. LR 46; 1972 "Perioodika" Tallinn; lk. 17
9. Ng Yk 1995 Towards welfare
biology - Evolutionary economics of animal consciousness and suffering. Biology
& Philosophy 10 (3): 255-285 jul
vt. ka:
Sherwin, CM. 2001. Can invertebrates
suffer? Or, how robust is argument–by analogy? Animal Welfare. 10: S103-118.
